Tahan täna teiega jagada oma mälestusi kauaaegsest VESi peatoimetajast Harald Raudsepast, kelle surmast 3. aprillil 1995. aastal möödus 24 aastat. 45 aastat oli ta VESi toimetaja. Ta oli kodus tööle minemas Eesti Majja 91-aastaselt, kui teda tabas saatuslik insult.
Olin 13-aastane, kui algas minu tutvus VESi ja Harald Raudsepaga. Meie pere saabus New Yorki Saksamaalt 1949. aasta detsembris. Juhtus, et Harald Raudsepp ja meie isa olid kaasvõitlejad korp! Revelias. On meeles pikad telefonikõned, mõnikord mitu tundi Harald Raudsepa ja isa vahel. Meie telefoni kõrval rippus seinal Edmund Valtmani karikatuur Harald Raudsepast, kus ta hoidis parema käe sõrme üleval ja oli tunne nagu ta ütleks „Ei mingit kompromissi venelastega.“ Sellele põhimõttele jäi ta truuks surmani.
Olin Harald Raudsepa juures, kui ta oli surivoodil ja lahkus 1995. aastal. Sel päeval ootas teda intervjuu Associated Pressi esindajatega. 45 aastat pühendas Harald Raudsepp VESile. Üle 70 aasta oli ta pühendanud eesti ajakirjandusele. Oli tihti külaline Washingtonis, olles kohanud igat tolleaegset Ühendriikide presidenti Valges Majas. Ta sõbrad ja kolleegid soovisid, et ütleksin talle järelehüüde, mis on ta matuse laululehel. Välimuselt oli ta lühike ja natukene ümmargune.
Harald Raudsepp sündis 15. novembril 1903 Puiatus, Viljandimaal kooliõpetaja pojana. Viljandi koolipoistega võttis ta viieteistaastasena osa Vabadussõjast. Õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat, kuid ajakirjandus kujunes ta elutööks.
Saabudes New Yorki 1949. aasta suvel, töötas ta haigla kojamehena 4 kuud. Koos Erich Ernitsaga tegid nad Vaba Eesti Sõna. Harald Raudsepp oli VESi hing. Ta tundis vist peagu igat eestlast New Yorgis, talle meeldisid eriti noored, temal ja ta abikaasal ei olnud lapsi. Harald Raudsepaga oli mõnus suhelda, oli hiigla tore vaielda poliitika üle. Tema marurahvuslus ja tugevad rahvuslikud juhtkirjad meeldisid enamikele Teise maailmasõja põgenikele. Siiski oli kaasmaalasi, kes temaga ei nõustunud ja ise tahtsid lehte välja anda. Nii hakkas NYs ilmuma teine rahvuslik eesti leht “Postimees“, mille toimetaja oli teine marurahvuslane õigusteadlane August Kärsna. Seda lehte toetasid peamiselt endised sõjamehed. Loeti mõlemaid lehti VESi ja “Postimeest“. Enamik Ühendriikide eestlaskonda olid VESi toetajad. Harald Raudsepp oli truult marurahvuslane. Igasugune läbikäimine okupeeritud Eesti poliitikutega ajas ta marru. Mu abikaasale meeldib ikka öelda, et Harald nägi venelast ka voodi all!
Haraldile ei meeldinud isikud, kes hakkasid suhtlema okupeeritud Eestiga. 1985. aastal võitsin Connecticuti loteriil paar tuhat dollarit ja peale isa surma otsustasin külastada oma sünnimaad meie noorema tütre Tiinaga, kes oli tollal keskkooliõpilane. Harald Raudsepp ja ta abikaasa, mu akadeemiline ema, Eugenia Raudsepp ei pooldanud meie külaskäiku, ütlesid, et viin tütre Siberisse. Tal olid omad salajased kontaktid Eestiga peamiselt korp! Revelia kaudu ja soome revelustega.
Kui 1991. a. vabamad tuuled hakkasid puhuma Eestis, tahtsime kolme mõttekaaslasega midagi head teha okupeeritud Eesti heaks, et kergendada Eesti naise elu ja asutasime Eesti Kodu Abistamisaktisooni. Tänu Harald Raudsepa toetusele avaldasime kirjutisi VESis ja saime toimetada kolme ja poole aasta jooksul $30,000 eest abi kodueestlastele.
Kui meie kolm last õppisid New Yorgi Eesti Koolis, olin kooli reporter. Olen olnud seotud NY Eesti Kooliga üle 30 aasta. Minu õppekavas on alati olnud VES. Meenub üks koolipäev paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti oli okupeeritud. Teatasin oma klassi õpilastele, et meie õppekavasse kuulub VESi lugemine. Tunni lõpus tuli mu juurde ühe õpilase ema. Ta ütles, et ta pere ei loe VESi ja ta ei soovi, et ta poeg on mu klassis! Ta poeg juhtus olema ema kõrval ja ütles: “Mulle meeldib pr. Salmre klass“. Selle peale ütles ema: “Olgu peale!“ ja Oskar jäi mu klassi ja lõpetas New Yorgi Eesti Kooli mõni aasta hiljem. Mis on vahepeal saanud Oskarist? Oskari pere elab nüüd Ithacas, NYs, mis on Eesti Majast mõne tunni sõit. Mõned aastad tagasi Oskari ja ta abikaasa Marga kaks last Veronika ja Mikko lõpetasid New Yorgi Eesti Kooli.
„The New York Times’i“, 6. aprilli numbris ilmus 1995. a. Harald Raudsepa lahkumisest pikem kirjutis koos fotoga. Ta oli tõenäoliselt läbi ja läbi maru hea eestlane! Harald Raudsepal meeldis kirjutada ägedaid juhtkirje. Talle ei meeldinud sugugi arvutid, mis tulid kasutusele VESi talitusel 1980ndatel aastatel. Harald Raudsepal oli isiklik igivana kirjutusmasin, mida ta kasutas, tarvitades ainult paari sõrme oma ägedate venelaste vastaste juhtkirjade kirjutamisel.
Harald Raudsepa surmast on möödunud 24 aastat. Maailma vaated on tohutult muutunud selle aja jooksul. Hiljuti külastas Eesti president Kersti Kaljulaid Venemaa president Vladimir Putinit. Eesti ja Venemaa intervjuud näitasid, et kahe naaberriigi riigivanemate kokkusaamine on positiivne samm sõbralikule arutelule. Üldine arvamus on „Naabrid peavad üheteisega sõbralikult suhtlema“. Ultrakonservatiivid nagu oli Harald Raudsepp oleksid Eesti ja Vene presidentide kokkusaamist hukka mõistnud! Aeg on edasi sammunud ja peame ajaga sammu pidama.
Tänavuste New Yorgi Eesti Kultuuripäevade VESi paneeldiskussioonis arutasime meie ainukese USA eestikeelse nädalalehe tuleviku perspektiive. Kuuleme, et VESi paberlehe tellijate arv kahaneb aastat aastasse. See on paha prognoos meie ajalehele. Viimased aastad olen olnud asendusõpetaja meie NY Eesti Koolis. Kui klassi lähen, võtan kaasa VESi numbreid. Huvitav tähelepanek: põgenike järeltulijad on oma kodus näinud VESi lehte, aga hiljuti siia asunud kodueesti lastele on meie nädalaleht uudselt võõras! Siiski viimasel ajal on märgata rohkem huvi ka kodueestlastelt. Külli Jürgenson Wisoky, Leelo ja Rein Linaski jt fotod äratavad huvi noorte hulgas. Olen märganud, et õpilastele meeldib VES, eriti „Väike Eesti Sõna“ mille toimetajad on Kärt Ulman ja Leelo Linask. 21. veebr. värviline „Väike Eesti Sõna“ meeldis õpilastele, kus oli rikkalikult fotosid ja illustratsioone.
Kindlasti iga USA Eesti Kool peaks võtma VESi oma õppematerjaliks. Seal on kõigile palju huvitavat! Riina Kindlami eestiainelised kirjutised ja pildid on huvipakkuvad. Ideaalne oleks, kui iga Eesti Kooli lapse pere oleks VESi tellija! Meie eesti koolide noored on ju tulevased VESi artiklite kirjutajad ja lugejad!
Hoiame ja toetame meie ainukest USA eestikeelset nädalalehte Vaba Eesti Sõna!
Aire K. Salmre
