VES’is Nr. 9, 7. mail ilmus artikkel „Ameerika-eesti ajakirjanduse plahvatus 1950ndatel aastatel“. Nende hulgas oli ka „Viiking“, nr. 3 & 4.
Tõnis Kelder alustas lehe selle nimega vist 1951 või 1952, ei mäleta.
Siis olime skaudid, ja Linold Milles (Lord Kelles) korraldas Harry Tarmoga paar-kolm korda aastas nädalalõpu „camporeed“ (pisilaagrid) skaudiplatsides New Jersey’s. Eesti Majal oli üks „Mimeograaf“, esimene paljundamise masin, kus kirjutusmasinaga sai tähed vahapaberist läbi toksida ja ükshaaval sai vändata nii mitu koopiat, kui oli soovi.
Tõnu kirjutas camporee’st enda muljed ja samuti mõned teised, kes osa võtsid. Oli huumorit ja laiendamist ja oli mõnus lugeda teiste arvamusi. Leht oli pealkirjaga VIIKING, ja ta müüs neid viie sendi eest. Ostjaid oli mitu.
Kas sellest moondus skauditeemaline leht, mis oli VES’is näha, ei tea.
Huvi pärast hakkasin seda juveliiriluubiga uurima ja lugesin: „Viiking“ No 3 & 4. Üleval oli paastukuu-jürikuu 1954 ja allpoolel 3. aastakäik, aastapäeva erinumber.
Logo all oli:
Eesti jääb me isamaaks
Meri tema põhjara’aks
Tormist rannad seal ei puhka
Palju tuleb võidelda
Hoidke lippu, vaprad vennad
Sini-musta-valgega.
Vinklis, allpool olid joonistused: lipuga telk, siis vanemskaut, skaut ja hundupoeg. Paremal vinkli serval oli skauditervitus, Eesti lipp, lõke ja nurgas skaudiliilia.
Kuidas tekkis Viikingi lipkond? Alguses oli meid kuus. Aeg-ajalt tuli rohkem poisse juurde, kuni meid oli paras punt ja ühel koondusel, mis pidasime Eesti Maja alumisel korrusel, ütles skaut-juht Linold, et meie grupil peaks olema nimi. Tegime hääletuse, palju soovitati peamiselt mütoloogiliste kangelaste nimesid, nt Kalev, Taara, Vambola ja mitu veel. Mina soovitasin Viiking. Tehti hääletus ja Viiking jäigi. Minu ema õmbles lipu – ja nagu siin maal öeldakse: „And the rest is history“.
Indrek Lepson
