Jõekääru laste suvekodus Kanadas algas 73. tegevushooaeg jaanikuu lõpus ning vaikseks jäi Udora Ontario eesti noorte maal taas 25. heinakuul. Neli nädalat, millest viimane oli juba 18. korda Kalevi võrkpallilaager.
Tänavu oli heinategemisekuu ka vuti- ehk jalka-, s.t jalgpallikuu. Laagris vaadati ühiselt nii mõndagi maailmameistrivõistluse mängu. Kauba peale sai ka veidi maateadust ning riigilippe selgeks.
Esimene oli eesti keele nädal (64 last), teine spordinädal (75 last), kolmas kunsti- ja kultuurinädal (76 last) ning neljandal läksid võrkpallid lendu (45 last). Ega need nädalad nii üheteemalised, -ülbalised ka olnud, tehti ikka kõike ja võimalikult palju ema- või isakeeles (see, mis siin mandril vähemuses on). Tunnid on iidamast-aadamast Jõekäärul au sees olnud. Mitte päris koolipingi mõõtu, aga iga päev võiks ikka eesti keele õppeks õunapuu varjus laudade taga istuda ja veidi enam süveneda. Edasi: ujumistund, sporditund, laulutund ja kunstitund – tehes seda, mida parasjagu Timmase kunstitares pakuti (iga nädal vahetuvad õpetajad) või minnes nahatöökotta, kus Endel Rubergi ja tema järel Jaan Veenpere jälgedes ja vaimus (väga lugupeetud õpetuste ja stiili järgi) juhendavad edasi äärmiselt pühendunud noored, tänavu Maarika Neges (emanimi Lambur) ja Stéphane Perron (emanimi Vaikla). Lisan kohati laste emade sünnijärgseid nimesid kergemaks perepuu tuvastuseks.
Foto: Valia Reinsalu
Esimesel nädalal oli lisaks rahvatantsutund, kuna valmistuti ette perekonnapäevaks. Iga laupäev on ausalt öeldes Jõekäärul perepäev, kuna on tulekuid-minekuid või vanemad saabuvad, et viia oma laste must pesu lähima küla selvepesulasse, ent 4. juuli oli tõsisem perekonnapäev ühise piduliku lõuna ja eeskavaga. Vihmavalangud suunasid kasvandike esinemised saali ning seal kandusid sõna ja pilt palju paremini vaatajateni (väitis publikum). Olulise lisana tänavuaasta personalile oli Siiri Ensmann, kes tõi Portlandi Tulehoidjate rahvatantsurühmalt korjatud oskusi ja vaimsust laagrisse; neid samu, mida ta on varem lihvinud Long Islandi suvekodus oma juhatajast ema Eva Ensmanni jälgedes. Siiri abiks oli Kaili Roosild, kes on igal aastal rännanud Jõekäärule New Mexicost, nagu omal ajal rändasid idarannikult sinna igal aastal tema ema ja tädi. Mõlemad neiud olid ühtlasi tüdrukute kasvatajad.
Põlvkondlik refrään
Imeline on tõdeda, et traditsioonid kipuvad kanduma perepuuoksi mööda edasi ehk jagub neid, kes juhi-ohjasid haaravad või tulevad pisteliseltki laagrisse appi, kus nad ise kasvasid. Tänavune laagri juhataja Lief Kolga tegi seda tööd kohusetruult ja hästi teist aastat järjest. Tema abiks oli Emma Nipernado ning nende tagalaks laagrijuhatus, kunagise nimetusega Toronto Eesti Naisselts. (Hetkel on juhatuses 9 naist ja 2 meest.) Ka suur enamus kasvatajaid on ise laagris sirgunud, välja arvatud need seitse, kes tänavu Eestist suvetööle saabusid. Paljudel nendelgi on oma perekondlik või tutvusside “algupärase” laagrirahvaga. Kuskilt peab ju huvi tärkama, lõngakera veerema hakkama ja süsteem selgeks saama. Enamik noori, kes tänavu Eestist Kanadasse tulid, rääkisid, et soovivad järgmisel aastal naasta, mis on ideaalne laagri parima toimimise ja “kaug-Eesti maailma” mõistmise seisukohalt. See ei ole niisama, see on fenomen, mille valemit tuleb mõista ja julgeda paremaks (ajakohasemaks vastavalt oludele) timmida.
Foto: Ariana Puust
Köögis juhatasid vägesid esimesel nädalal Silvi Jaason Kolga, teisel Jüri Kimsto, kolmandal Erin Kittask abikaasa Jaaniga ja neljandal Liisa Novek.
Kuhugi ei ole kadunud lipurivi, eeskujuliku tare vimpel ja parima eesti keele rääkija märk (mõlemad igas tares iga päev), puhketund, konnatiik, tantsud, saun, iga-nädalane sõit Simcoe järve randa, pidulik õhtusöök ja lõpupall, kus valitakse suvekodu prints ja printsess. Tänavu vältas kadalipp kogu nädala ning väljavalituteks osutusid Vera Remerowski (emanimi Marley) ja Lukas Puust.
Laager ilus sõna
Kirjutan teile kokkuvõtet järgmisest laagrist. Ei, mitte Seedriorult, kuigi seal käis ka palju Jõekääru lapsi. Seegi suvekodu Elora Ontario lähistel kestis kokku neli nädalat ning paljud kasvandikud pendeldavad kahe vahet. Nüüd käib Kotkajärvel gaidi- ja skaudilaager nimega Koduküla. Metsas on lapsi 65 ringis ja palju toredaid juhte. Eestis oli Balti suurlaager, kuhu kolm siinset kohalikku juhti rändas ja järgmisena on laager teil, Järvemetsal, kuhu seavad sammud ka vahtralehemaa eesti gaidid ja skaudid. Suverõõmud ja -avastamised kestavad veel.
Riina Kindlam
Jämesäärel Kotkajärvel
