Palun lõpetame küsimuse, kas erakorralised valimised on kellelegi poliitiliselt kasulikud.
Eesti ei kuulu valitsusele, riigikogule ega erakondadele. Eesti kuulub Eesti rahvale!
Liiga palju on tunnet, et otsused sünnivad kusagil kaugel ja tavalisel inimesel jääb üle vaid oodata, kirjutab Renee Meriste Postimehe arvamusartiklis.
Eestis on jõutud olukorda, kus erakorralistest valimistest rääkimist püütakse kujutada millegi ohtliku, ebastabiilse või vastutustundetuna. Vastupidi. Demokraatlikus riigis ei ole rahvalt uuesti küsimine kriis. See on demokraatia. Kui poliitiline olukord on muutunud, kui valitsusel ei ole enam enamuse toetust ja erakonnad vaidlevad selle üle, kuidas riiki edasi juhtida, siis on täiesti õigustatud küsida Eesti inimestelt, mida nemad arvavad.
Eesti inimene ei ole rumal. Ta näeb, mis toimub kodus, tööl, ettevõttes ja koolis. Ta tunneb oma rahakotis majanduse olukorda, loeb tervisekassa ja kaitsetööstuse olukorrast ning kuuleb iga päev lubadusi, selgitusi ja põhjendusi. Ta oskab hinnata, kas riik liigub tema arvates õiges suunas või mitte. Eesti inimesel on õigus otsustada. See ongi demokraatia mõte.
Miks ja mida osa poliitikuid ja erakondi kardab?
Valimistel antud mandaat ei ole poliitiku isiklik omand. See on rahva usaldus. Usaldus tähendab alati ka vastutust. Kui olukord muutub selliseks, et senine poliitiline mandaat enam ühiskonda piisavalt ei ühenda, siis ei peaks esimene reaktsioon olema hirm valimiste ees, vaid valmisolek küsida inimestelt uuesti, millist suunda nad Eestile soovivad.
Erakorralised valimised ei ole valitsuse karistamine, samuti ei ole see opositsiooni preemia. See on võimalus anda otsustusõigus tagasi sinna, kust demokraatia algab – Eesti inimesele.
Võib juhtuda, et valimiste tulemus ei meeldi meile, ja võib juhtuda, et mõni tänane võitja kaotab ja mõni tänane kaotaja võidab. Aga see ongi rahva otsus.
Me räägime Eestis palju tugevast riigist. Aga tugev riik ei ole selline, kus poliitikud püüavad iga hinna eest võimul püsida. Tugev riik on selline, kus võimulolijad julgevad oma rahvast usaldada ka siis, kui rahva vastus võib olla neile ebamugav, sest demokraatiat ei saa kasutada ainult siis, kui selle tulemus meile meeldib.
Kas poliitikud usaldavad Eesti inimest või mitte?
Kui usaldavad, siis ei saa valimisi kujutada katastroofina. Eesti ei lähe valimistega katki ega kao sellepärast ära. Eesti keel ei kao ja meie kultuur ei kao. Vastupidi, demokraatlik otsus võib anda ühiskonnale uue energia ja selgema suuna. Meil on niigi liiga palju poliitilist väsimust. Liiga palju tunnet, et otsused sünnivad kusagil kaugel ja tavalisel inimesel jääb üle vaid oodata, kuni keegi talle teatab, mis nüüd järgmiseks saab. Eesti inimene ei ole riigi pealtvaataja, ta peab olema Eesti Vabariigi kaasautor.
Me ei tohiks ehitada Eestit nii, et iga probleem lahendatakse järgmise komisjoni, töögrupi või valimislubadusega. Riik on inimesed ja perekonnad, kes tahavad oma lastele head tulevikku. Riik on ettevõtjad, kes julgevad investeerida ja töökohti luua. Riik on õpetajad, kes kasvatavad meie järgmise põlvkonna. Riik on inimesed, kes hoiavad oma kodukohta, kogukonda ja Eestit ka siis, kui keegi neid selle eest ei tunnusta.
Just nende inimeste nimel peab poliitika olema aus. Kui praegune poliitiline olukord vajab rahva uut hinnangut, siis tuleb seda hinnangut küsida, isegi kui see on väga ebamugav. Riigi juhtimine ei tähendagi ju mugavuse otsimist, vaid julgust teha seda, mis on Eestile õige ka siis, kui see ei ole poliitikule endale kõige kasulikum.
Rahvast ei tohi karta
Kui Eesti inimene ütleb valimiskastis, et ta soovib jätkata senisel kursil, siis tuleb seda austada. Kui ta ütleb, et Eesti vajab muutust, siis tuleb ka seda austada. See ongi demokraatia.
Palun lõpetame küsimise, kas erakorralised valimised on kellelegi poliitiliselt kasulikud. Küsime hoopis, kas Eesti vajab selgemat mandaati, kas Eesti vajab rohkem usaldust ja uut energiat. Kas Eesti inimesed tahavad oma riigi suuna üle ise otsustada? Eesti inimene on selleks valmis, sest Eesti ei kuulu valitsusele ega riigikogule ega erakondadele. Eesti kuulub eesti rahvale! Ning on hetki, kus rahvalt on vaja uuesti küsida. Rahulikult, väärikalt ja hirmutamata.
Erakorralised valimised ei ole kriis. Kriis algab siis, kui võim hakkab kartma inimest, kellelt ta on üldse oma mandaadi saanud.
Renee Meriste, Spordiseltsi Kalev president
