Linda Morgen ja mina kohtusime 1976. aasta kevadel, kui õppisime Rutgersi Ülikoolis; minu eriala oli kirjandus, tema oma psühholoogia.
Viiskümmend aastat hiljem Eesti Mängudel Lakewoodis tuli Linda tore abikaasa Ramón suure naeratuse ja uhkusega vastu, teatades, et Linda omandas PhD kraadi nõustamise (counseling) erialal. Mu sõber on nüüd Dr Linda Morgen Colón!
Järgneb lühike vestlus.
Virve Jõks Lane:
Palju õnne! Kui kaua võttis sul seda lõpule viia?
Dr LMC: Üleüldiselt on olnud pikk teekond. Pärast BA kraadi saavutamist abiellusime 1981. aastal ja kolisime Puerto Ricosse. 1985. aastal kolisime Washington, D.C.-sse, kus järgmisel aastal sündis tütar Christina. Sain MEd kraadi (“Counseling and School Counseling”) ja olin 11 aastat algkooliõpetaja ja siis kooli nõustaja. Meie vanemad jäid haigeks ja surid ja siis läksin pensionile.
Aga doktorikraadi saamine oli raske. Kord nädalas kolme aasta jooksul sõitsime Ramoniga Washington, D.C.-st Montclair University’sse, NJ, sest pidin seal klassideks isiklikult kohal olema. Montclair võttis vastu vaid kaheksa tudengit aastas “Counseling” õppealale! Pärast seda kirjutasin kaks aastat kodus oma lõputööd (dissertation).
V: Kujutan ette, et viie aasta jooksul oli sul palju ülesandeid. Kui ajamahukas oli doktorikraadi omandamise protsess?
Dr LMC: Programm oli väga nõudlik! Peale tavalise koolitöö pidin ma tegema lõpueksami. Mulle esitati kolm küsimust, millele pidin kümne päeva jooksul vastama; iga vastus pidi olema 20 lehekülge pikk, sealhulgas 20 viidet. Ma ei saanud sel ajal üldse magada ja ma nutsin! Siis ma pidin oma eksamit kaitsma. Lõpuks tuli 244 leheküljelise väitekirja valmistamine.
Kogu selle aja, kui ma doktorikraadi omandamise nimel töötasin, mõtlesin kuidas mu ema ja isa (Velda ja Richard-Rix – mõlemad Tartust pärit) väga tahtsid, et ma oma unistuse täidaksin. Kuna mu isa ei saanud sõja tõttu kooli lõpetada, oli minule doktorikraadi omandamine südames väga tähtis. Kuid ma vahest nutsin, naersin kah selle üle, kuidas vanemad koos minuga istusid ja vähendasid stressi. Näiteks, vahepeal olin Seton Hall Ülikoolis magistrikraadi tudeng. Kell üks hommikul vanemate köögis Hamburg, N.J. veel õppisin, kui isa tuli ja palus, et ema valmistaks grillitud juustuvõileibu. Proovisin edasi oma koolitööd lõpetada ja pidin vahel paluma, et nad sosistaksid, sest nad naersid nii palju. Nende seltskond mulle väga meeldis ja see jääb mulle toredaks mälestuseks.
V: Sul peab küll palju pühendumust ja energiat olema! Millal oli lõpuaktus?
Dr LMC: 11. mail 2026. (Ramón näitas oma telefonist fotosid.) Kas sa näed, et kandsin sini-must-valget ümber kaela? Aktus oli videoülekandega, nii et seda said mu sugulased Eestis ka vaadata! Oli tõesti vägev.
[According to World Population Review, about 1.8% of the U.S. population holds a PhD. 2024. aastal kaitses Eesti ülikoolides doktorikraadi 292 inimest, ja Statistikaameti andmetel on doktorikraadiga inimesi umbes 1%.]
Ramón: Can you believe, that in her dissertation Linda cited professors whom she will be working beside in the new position she accepted at The Chicago School-Washington, DC, to teach Clinical Mental Health Counseling in the graduate and doctoral program! Since she is certified as a clinical mental health counselor, on Fridays she’ll have time to accept clients as well.
Dr LMC: Jah, ma hakkan õpetama. Ootan põnevusega oma uut teekonna algust ja unistuste täitumist – saada ülikooliprofessoriks! Kannan südames oma ema (Velda), isa (Rix), abikaasat (Ramón) ja tütart (Christina), kui oma uut karjääri alustan.
Mul on oma sõbra üle nii hea meel ja tahtsin tema eesmärgi saavutamist lugejatega jagada.
Virve Jõks Lane
