Riiklikul tasandil mahepõllumajanduse staatuse seadustamine oleks Eestile see otsitav kingitus, tõeline “Eesti Nokia” EV 100. sünnipäevaks. Põhjuseid on selleks küllalt; peamine muidugi tuleviku Eesti looduse ja ökosüsteemi kaitse ja säilitamine, aga ka ettenägelikkus tuleviku turumajanduse osas.
Inimkond nõuab aina rohkem loomulikult kasvatatud toitu. Varsti on aga maheviljasid kaunis raske toota, kuna GMO (geneetiliselt muundatud organismid) on töödeldud vastupidavaks putukatele ja umbrohtu hävitavatele taimemürkidele ning õietolmuga võivad nad üle kanduda ka mahekasvatusse, rääkimata looduslikus ökosüsteemis kasvavatele aretamata taimedele – näiteks metsmarjadele. (Õietolmu tahtmatu ülekandumise tõttu süüdistas Monsanto USAs põllumehi oma patenteeritud seemnete “varastamises”).
Risttolmlemise kaudu arendatud viljad ei ole samad mis GMOga aretatud. GMO-viljad on vastupidavad mürkidele, mis tapavad viljale kahjulikke putukaid, kuid ka mesilasi ja on ohtlikud looduslikule ökosüsteemile. Samuti pole teada, kuidas GMOd pikema aja jooksul tervisele mõjuvad, sest kuigi annused olevat inimese jaoks väga väikesed, võib neid pikema aja jooksul inimorganismi koguneda liialdaselt.
Toitumisteadlase Raivo Voki uurimused räägivad, et Eestis kasvavad viljad sisaldavad sageli suuremal määral inimorganismile vajalikke aineid kui mujal maailmas; eriti antioksüdante, mis pidurdavad vabade radikaalide teket, aitamaks vähendada mitmeid haigusriske. Ilmselt Eesti karmim kliima ja lühem suvi soodustavad taimi enda jaoks (mis on ka inimese heaoluks) tootma intensiivsemalt kasulikke aineid. Seega tuleks Eesti ökosüsteemi säästa ja mürgivaba kasvamist soodustada, mitte seda piirata või maksustada. Mahepõllundusest võiks tulevikus saada eriline sissetuleku allikas ja reklaam nii kasvatajatele kui riigile.
Praeguseks ei ole veel kindlalt tõestatud kõiki hädaohte, mida GMO kasvatamine ja tarbimine võib kaasata. Sageli nähakse tõelisi tagajärgi alles aastaid hiljem, kui on juba liiga hilja midagi ette võtta. (Üheks näiteks võiks tuua antibiootikumi (streptomycin), mis põhjustab mittetaastuva ja peaaegu täieliku kuulmise kaotuse ja mida aastaid tagasi ei teadvustatud kui väga olulist kõrvalmõju).
Võib-olla keemiliselt töödeldud geenidega toidud ei põhjusta selliseid suuri muudatusi inimestele. Mida ja kui palju aga põhjustavad kanged mürgid, mis kaasnevad GMO töötlemisega, mesilastele ja teistele vajalikele putukatele ja loomadelindude eludele meie ökosüsteemis? Positiivsed uuringud GMO töötlemisest, mida esitatakse, on harilikult suurfirmade poolt palgatud teadlastelt ja mitte päris usaldusväärsed. Ka pole uuritud, kas lapsed juba emaihus on rohkem vastuvõtlikud sellistele toitumise muutustele?
GMOga tegelevad ja patente omavad siiani viis suurfirmat: Monsanto, Dow, Syngenta, Bayer ja Pioneer, kes peamiselt raha tegemise otstarbel investeerivad ja levitavad oma tugevaid geneetiliselt muundatuid seemneid ja samuti umbrohuvastaseid mürke. Põllumajandusgigant Monsanto on juba investeerinud Eesti idufirmasse VitalFields. Neil on vaja “kobedat mullapinda” oma sissetulekute kindlustamiseks ja suurendamiseks.
Eesti peaks tulevikku vaatama ja oma ökosüsteemi kaitsma. Peale GMO ja tugevate taimemürkide vastaste seaduste võiks Eesti riik rohkem kasutada ka looduslikku päikese ja tuule energiat. Eesti on selles suhtes täielikult võimeline olema isemajandav. Ärme reostame Eesti imepärast loodust ja ökusüsteemi. Eestlane on innovaatiline ja loodust austades alati leidnud mingi viisi, kuidas muutuvas ühiskonnas ellu jääda. See väike maa Läänemere ääres on alati olnud ihaldatav võõrastele, kuid selle, kes kohaliku loodusega koos ei oska elada, viskab aeg sealt varem või hiljem välja.
Eestlaste püsimajäämiseks on vajalik suuremal määral põllumajanduslikku koostööd ja hoolivust meie ökosüsteemi kaitseks. On vaja uut riiklikul tasandil liikumist järgnevaks sajaaastaseks tsükliks, säilitamaks Eesti maavarasid, Eesti keelt ja loodust, ilma milleta ei ole eestlust.
Aime Andra
