Eesti tööstusest rääkides mainitakse peamiselt põlevkivi (Viru Keemia), laevaehitust (BLRT), puidumaterjali, põllundustooteid jne. Tuntud oli ka tekstiilivabrik Kreenholm, mis aga sulges uksed 2010. Vähem tuntakse Eesti keemiatööstust, mis on nüüd jõudnud maailmaklassi tasemele. Nende hulgas üks suuremaid on Sillamäel, Ida-Virumaa rannikul asuv firma Silmet.
Silmeti eelkäija asutati 1925 paiku Rootsi ettevõtjate poolt sihiga arendada põlevkivist õli tootmist. Ülemaailmne majanduskriis tegi aga asjale lõpu. Uuesti elustati firma 1936, kuid esimesel Nõukogude aastal 1941 ta natsionaliseeriti. Sõjaaastatel sai tehas suurelt kannatada, restaureeriti aga 1944 kohe peale Eesti taasvallutamist, sest aatomiajastu tõttu hakkas Nõukogude võim siin tootma uraanioksüüdi. Maak selleks toodi Kesk-Aasiast ja Ida-Euroopa maadest. 1980ndatel aastatel toodeti muule lisaks rikastatud uraani isotoopi U235. Kokku toodeti neid materjale ajavahemikul 1950-89 ligi 100,000 tonni.
Aastal 1990 sai tehas nimeks Silmet (tuletatud Sillamäe nimest?) ja temast tehti uue EV riiklik aktsiaselts. Uraani töötlemine lõpetati. Tehas erastati 1997, 2011. a. ostis selle Ameerika kaevandusfirma Molycorp. Aastal 2016 sai Molycorp’ist uus firma “Neo Performance Materials (NPM)” ja siis muutus ka Sillamäe tööstuse nimi: “NPM Silmet AS” (aktsiaselts). Millega tegeleb Silmet praegu? Tal on kolm ala: (a) üldine metallurgia, (b) haruldaste metallide toodang, (c) haruldaste muldmetallide toodang.
Haruldaste metallide definitsioon on ilmne: metallid, mida maakoores on vähe või on raske leida. Silmeti olulisemad produktid sel alal on nioobium (Nb) ja tantaal (Ta) – perioodilises elementide tabelis aatomnumbrid #41 ja #73. Toormaterjal tuleb peamiselt Brasiiliast ja Venemaalt. Nioobium on terashall, pehme metall, eriliselt läikiv. Nioobiumi lisamine aitab tugevdada näiteks roostevaba terast. Tänu nioobiumi pinda katvale oksüüdikihile on see metall eriliselt vastupidav söövitavatele kemikaalidele. Umbes sama võib öelda tantaali kohta. See annab mõlemale suure väärtuse auto-, lennu-, elektri- ja elektroonikatööstuses.
Haruldased muldmetallid (rare earths) on elemendid #57 kuni #71, nimedega nagu cerium (#58), samaarium (#62), terbium (#65), tuulium (#69) jne. Üldnimest hoolimata leidub neid maakoores üsna palju, mõnda rohkemgi kui tavalisi metalle, kuid nad on väga hajutatud, mitte kontsentreeritud nagu teised mineraalid. Ka muldmetallid on olulised materjalid paljudel aladel: optiline klaas, elektripatareide osad, magnetid, laserid, aatomjõujaamade kontrollvardad jpm. Kuna Hiina on nende peamine allikas, siis on arusaadav, miks muldmetallid praeguses tollitülis sellist kriitilist osa mängivad.
Muldmetallide rafineerimine on eriliselt keerukas. Alljärgnevalt (ülilihtsustatud!) seletus. Iga keemilise elemendi aatom koosneb positiivse laenguga tuumast mille ümber tiirlevad negatiivsed elektronid. Aatom on seega elektriliselt neutraalne. Vesinikul (tabelis #1) on anult üks elektron. Järgmisel, heelium (#2), on neid kaks jne. Kui jõuame rauani (#26), siis on tuumas juba 26 positiivset laengut, mida balansseerivad 26 elektroni. Elemendi aatomnumber on seega sama, mis elektronide arv. Elektronid pole aga sääseparv, vaid nad tiirlevad tuuma ümber kindlatel orbiitidel, umbes nagu planeedid ümber Päikese. Esimene orbiit mahutab kaks elektroni, teine kaheksa, kolmas 18 jne. Kui üks orbiit on täis, läheb järgmise elemendi elektron uuele orbiidile. Jõudes aga elemendini #57 (lantaan), lisanduvad uued elektronid siit edasi kuni #71 (luteetsium) mitte järgmisele orbiidile, vaid ühele seesmisele! Nii on siis nende elementide viimased orbiidid identsed. Sellest järgneb, et metalle #57-71 on keemiliselt väga raske eraldada, sest just viimasel orbiidil asuvate elektronide arv määrab antud elemendi keemilised omadused.
Nendel keerulistel aladel on Silmet võimekas ettevõte, sest ta on üks maailma suuremaid puhta nioobiumi tootjaid. USA impordib (vist) 6% oma haruldaste metallide vajadusest Eestist, mis tõstab Eesti sel alal teisele kohale. Esimesel kohal on muidugi Hiina, kelle käes on 85% muldmetallide tootmisest ja kust USA saab 80% oma vajadustest.
Viimaks olgu mainitud, et ehkki Silmet pole administratiivselt eesti firma, on ta juhtkonnas eestimeelsed (isegi keelt valdavad) välismaalased ja teadagi on eestlasi tehnilises koosseisus.
Raul Pettai
Kasutatud kirjandus:
1. Internetis: “Estonia Silmet”, “Silmet – Wikipedia”
2. “The Wall Street Journal”, 1. juuni 2019: “Industries Fret About Rare-Earth Shortages”
