Tänapäeval tuleb üha sagedamini tõdeda, et vahel internet on targem kui meie ise, sest veel enne kui suudad väja mõelda, mida sooviksid internetist uurida, leiad sageli juba “vajaliku” info sulle pakutuna. Kuigi armastame öelda, et elame globaalses maailmas, pole meie arvutitesse tungiv info kõigile maailmas sama ja info erineb kindlasti ka regionaalselt.
Aastal 2019 on eestlaste jaoks mitmeid ajalooliste sündmuste tähtpäevi, mis annavad meile põhjust mõelda tänapäevalgi toimuvate protsesside üle. Peame endale aru andma, et rahvaste ränne on üheltpoolt maailmas loomulik protsess, mis on eksisteerinud läbi ajaloo, samas aga kasutatakse rahvaste rännet kui “sõjalist” vahendit või moodust, millega tekitada rünnataval maal pingeid ja segadust.
Pagulaste temaatika Eesti meedias on suuresti usuteema, kus poliitikud ei arutle lähtudes teaduse- või võrreldava info baasil, vaid pigem lähtudes sellest, kas see nähtus tundub neile olevat poliitiliselt ühte- või teistpidi interpreteerimisel kasulik.
Tulles Eesti ajaloo juurde, siis 2019. a. tähistame seitsmekümne viie aasta möödumist 1944. a. traagilisest sügisest, kui väga paljudes peredes tuli teha meeleheitlik otsus lahkuda nõukogude armee eest pääsemiseks kodumaalt. See oli igal juhul tõeline tragöödia ning tegemist oli sada protsenti kodanikualgatusega, kus põgenike Eestist väljapääsemist vähemalt otseselt ei korraldatud. Kui osa põgenikke lahkuski Eestist Saksamaa laevadega või muid transpordivahendeid kasutades, siis Saksa võimude jaoks olid need inimesed põgenikud (Flüchtlinge).
Saksa keeles on palju rohkem mõisteid ja ka II maailmasõja ajal leiame saksa keeles palju termineid, mida eesti keelde tuleks korrektselt tõlkida, sest nende taga on kindel juriidiline termin. Saksa ametnike jaoks olid põgenikud inimesed, kelle suhtes üldiselt polnud võimudel erilisi kohustusi. Küll aga said peale II maailmasõda just Saksamaale sattunud põgenikud liitlaste kaitse osaliseks ehk siis DP staatuse. Näiteks 1939-1945 lepingulised ümberasujad (Umsiedler ja Nachumsiedler), seda DP õigust pärast aastat 1945 Saksamaal seaduslikult ei tohtinud saada. Aga nagu elus ikka, kui uurida arhiive, siis leidus aktiivseid
ja ettevõtlikke inimesi, kes suutsid kiirelt olukorra muutudes enda põgenikustaatust muuta, muutudes ümberasujast (1939 või 1941), mõnes DP laagris lihtsaks põgenikuks, mis peale liitlaste võitu oli palju turvalisem staatus ja mis võimaldas Saksamaalt kiiremalt välja rännata kas USAsse või mõnda teise riiki.
2019 möödub 80 aastat päevast, kui Eestist algas baltisakslaste nimekirja kantute organiseeritud väljaränne Reichi. Erinevalt 1944 sügisel toiminud spontaansest inimeste põgenemisest, oli 1939 alanud ümberasumine hästi ette valmistatud. Loodi vastavad ametkonnad esindustega Poola sadamates nagu Gotenhafen ja Danzig jm), ettevalmistustöödesse olid kaasatud Eesti ja Läti baltisakslaste kultuuriautonoomia juhtivad poliitikud, tehes aastaid salajast tihedat koostööd Berliiniga. Eesti alalt baltisakslaste ümberasustamine oli vähemalt SS aruannete põhjal nii edukas, et Saksa võimud ei jõudnud ära imestada, kui suure omaalgatuse nad eest leidsid, ja SS tegelastel jäi isegi mulje, et neid polnud nagu vajagi, sest kohalikud juhid olid nii aktiivsed.
Kuid teine oli olukord paljude Eestis elavate baltisakslaste seas, kes üldiselt jäeti viimase hetkeni eesseisvast informeerimata või siis informeeriti vaid nii palju, et aktsiooni korraldajad saaksid võimalikult parimad statistilised näitajad, et võimalikult suur arv kultuuriautonoomia nimekirja kantutest lahkuks füüreri kutsel kui üks mees Eestist Reichi. Miks ma nimetan Reichi, sest paljudel baltisakslastel oli esialgu naiivne arvamus, et neid tõesti oodatakse Saksamaale. Seda arvas ka 1939 tuntud baltisaksa ajaloolane Georg von Rauch, kes mulle 1991. a. Kielis rääkis, et tema arvas ümberasumisega kaasa minnes, et tema sõidab oma noore naisega Sangastest vaid Königsbergini, püüdes seal end ajalooõppejõuna kuulsasse Königsbergi ülikooli pakkuda. Tema oli Eestist lahkunud rongiga ja suur olnud üllatus, kui vagunite uksi enam ei avatud ja igas vagunis olnud SS-lased teinud alles rongis reisijatele selgeks, et kõik reisivad sihtkohani – mis oli uus aarialaste piirkond Warthegau pealinn Posen (täna siis Poznan Poolas). Uurides arhiivimaterjale Poola arhiivides, saame teada, et Eestist tulijatele olid Posenis juba välja valitud elamiskohad ja Poolas oli alanud tegevus, mis tähendas poola ja juudi perekondade küüditamist sellest piirkonnast Poola alale, mis pidi siis esialgu jääma natside arvates madalama rassi piirkonnaks.
Ajaloost saame teada, et perekonnad Poolas ei teadnud ettevalmistatavast (balti) sakslaste ümberasustamisest midagi, nagu ei teadnud sedagi, et just nemad peavad oma kodudest loobuma, et ümberasujatele luua vajalikku eluruumi (Lebensraum). 2009. a. korraldas Saksamaa Liitvabariik siseministeeriumi kaudu baltisaksa ja Poola teadlaste ühise konverentsi, kus sellest tragöödiast poolakate ja juutide jaoks Poolas põhjalikult räägiti. Olen kindel, et 2019. a. toimub midagi analoogset kas Poolas Poznanis või Varssavis.
II maailmasõja näitest tuleb õppida, et inimene ei maksa midagi ja sõdivad pooled kasutavad nii ümberasustamist-küüditamist kui relva, et tekitada endale sobiv olukord vallutatud aladel. Stalinile omistatav ütlus – et pole inimest pole probleemi, on just võitjate seletus taoliste vahendite kasutamisel sõjas. Sõda ongi just seetõttu keeruline, et teatud situatsioonis muutuvad inimesed täiesti manipuleeritavateks ühe või teise võimu käes ja sageli on hiljem keeruline mõista, kes ühes või teises situatsioonis on ohver ning et ka ohver võib olla mingis teises situatsioonis olla uute ohvrite tekitamise vahend.
Kui sügavad on taoliste aktsioonide jäljed, saame lugeda neid sündmusi kaasa tegema pidanute mälestustest, kuid me võime Posenis juhtunut paremini mõista ka siis, kui mõtleme Narva linna ajaloole enne aastat 1944. Narva ja Poseni erinevus on vaid selles, et Posen ei saanud sõja ajal nii palju kannatada kui Narva. Aga analoogia Narva elanikega enne aastat 1939 on väga selge. Maani purustatud Narvat hakkas uus võim peale sõda uuesti üles ehitama, aga linna ei lastud tagasi enam seal enne 1939 elanud elanikke ning uutesse majadesse paigutas uus võim juba need, keda tema soovis. Selle tulemusena elab aastal 2018 eesti linnas Narvas vaid mõni protsent eestlasi. Veerandsada aastat Eesti Vabariiki pole suutnud olukorda normaliseerida.
Poola linna Poseniga läks teisiti, sest 1945. a. alguses nõukogude armee suure pealetungi eel pandi suurem osa 1939-1945 lepingulisi ümberasustatuid rongidele ja viidi ära Saksamaale, mille järel said nad Saksamaa Liitvabariigis endale juriidilise staatuse pagendatud (Vertriebene), sest ka Eesti ja Läti alalt ümberasunud arvati inimeste sekka, kes Poola ja Tsehhoslovakkia aladelt peale II maailmasõda välja saadeti või Ida-Preisimaalt põgenenutega samadesse õigustesse pandi. Pärast aastat 1945 sai Posenist jälle Poznan ja poola keel on selles linnas sellest ajast valitsev.
Kasahstanis on vähe spetsialiste, kes hästi tunneksid II maailmasõja ajalugu meie alal, aga siinse rahva must ajalugu algab tunduvalt varem. 1920ndate lõpu ja 1930ndate algus tähendas mitme miljoni kasahhi surnuksnäljutamist stepis (räägitakse ka neljast miljonist), kui nomaadidelt võeti vägisi ära nende loomad. Selliste repressioonidega tekitati kasahhide kiire lahkumine Kasahstanist (tänapäeva Hiinasse, Mongooliasse jm), mille tagajärjed on veel tänagi tuntavad. Kui taoline operatsioon oli kohalike elanike peal tehtud, siis algas GULAGi laagritesüsteemi rajamine teiste NSV Liidu alale jäänud rahvaste represseerimiseks ja ümberrahvastamiseks Kasahstani ääretutesse steppidesse. Kasahhid ei räägi veel küllaldaselt, kuidas NSVL kasutas kasahhide elanikkonna vähendamiseks ka mobilisatsiooni II maailmasõtta, seda ikka veel looritatakse üksikute kangelaste glorifitseerimisega, juhtides tähelepanu kõrvale sõjakahjude protsentidest.
Uus etapp rahvastikurändes algas peale II maailmasõda, seda suunati võimude jaoks vajalikus suunas läbi majanduse, ikka see tööjõu vajadus ja suurte ehituste initsieerimine. Eesti ajaloolased on seda protsessi näinud liialt Eesti-keskselt, sest seda on uuritud Eestis asuvate arhiivide andmete alusel. Kuid vaadet tunduvalt laiendades saame huvitava võrdluse nii NSV Liidu impeeriumi erinevate piirkondadega kui ka majandusliku vastutustundetusega Lääne-Euroopas, kus majanduslikku kasu saamist teatud valdkondades serveeritakse kui ühiskondlikku vajadust. Keegi ei meenuta enam, kuidas algas Saksamaale Itaaliast ja Türgist ajutise tööjõu – mis ei lahkunud tegelikult Saksamaalt enam kunagi – värbamise protsess.
Ka Eestis ei taha me väga tõsiselt võtta Eestisse peale sõda tulnute väiteid, et “nad lugesid oma kodukantides üleskutseid, et Eesti NSV vajab töökäsi, et aidata arendada sotsialistlikku majandust.” Aga me peaksime vaatama tänastki Eestisse sisserännet ka sellest otsast, kust see ränne meile toimib.
Tänase Euroopa poliitikute jaoks “vahel nagu üllatusena tulnud suur rahvasteränne” näitas ilmekalt, et tehniline võimekus aitas selle rände pealt teenivatel grupeeringutel varustada Euroopa rännaku ette võtnud väga moodsate telefonidega, kus olemas äpid, mis aitasid muidu “väga abituid ja keeleliselt sageli enamiku eurooplaste jaoks umbkeelseid” rändajaid väga täpselt ja optimaalseid rännuteid kasutades Euroopas liikuda. Elades praegu Kasahstanis võitlen oma arvutis infoga, mis püüab mulle siinses piirkonnas kõikvõimalikku teenust müüa. Euroopa Liidu kodanikuna paneb mind ikka imestama reklaam, mis pakub agressiivselt mul pöörduda Kasahstani suurlinnades asuvate reisibüroode poole, kes aitaksid mul saada aastase Shengeni viisa vaid 14 500 tenge eest. Reklaam väidab, et aastase viisa saamine on Euroopa Liidus võimalik praktiliselt ilma äraütlemisteta. Kui meenutada mõne aasta tagust nn elamislubade skandaali, millesse olid segatud mõned parlamendi liikmed, siis võib kindel olla, et ka Eestis on inimesi, kes aitavad seda süsteemi edukalt käigus hoida. Lisaks olen Kasahstanis kuulnud, kuidas sõltuvalt pere rahakotist suunatakse oma haiged sugulased ravile või diagnoosi saamiseks Lõuna-Koreasse või kui rahakott veidi väiksem, siis täispaketiga ravireisile Riiga. Teenuse pakkujad aitavad siinsetel inimestel saada täispaketi – alustades viisast, venekeelsest teenindusest ja lõpetades eelisjärjekorras ravile pääsemine Riia juhtivates haiglates.
Loomulikult on haigete inimeste aitamine humaanne tegevus, aga küsimus on veidi laiem. Vaadates diskussiooni meie meedias, kuidas naabermaa eriteenistused meie riiki ohustavad, siis tekib vahel küsimus, kas me ikkagi rahaahnuses ise kaasa ei aita oma kaitsesüsteemi pragusid murda. Ka Kasahstanis levivad uudised, kuidas Balti riikides on võimalik endale pikaaegset Schengeni viisat saada ka piiramatuks ajaks. Jutt käib kinnisvara pakkumistest Balti riikides, kus Eesti-Läti ja Leedu võistlevad, kuidas enim kinnisvara müüa. Kellele see kinnisvara läheb, ei huvita kinnisvaraärimehi küll üldse. Siinse venekeelse meedia väitel on aktiivseim Läti, kus Riia südalinna ja Jurmala kinnisvara kaudu saab pakkuda ka alalisi elamislubasid, mis tagab rahaomajatele ELs vabalt liikumise ja elamise.
Räägitakse ka summadest, mille maksmise järel ei tohiks raha maksnul olla mingeid probleeme võimudega.
Läti puhul väidetakse, et seoses kinnisvarahindade kasvamisega olevat kadunud Venemaa rikaste seas huvi Läti kinnisvara kaudu ELs elamise võimalus saada, sest sama raha eest pidi olema võimalik see saada koos mõnusama ja paremas kliimas kinnisvaraga Itaalias või Küprosel. Leedus olevat võimalik saada kinnisvara palju odavamalt, aga see ei pidavat olema vene rikkamale seltskonnale eriti huvitav, küll aga pidi kinnisvara Leedus huvitama Valgevene rahakamat seltskonda.
Eesti puhul rõhutatakse, et lisaks Tallinnale on näiteks Tartus palju odavam kinnisvara, kui ostjale on vaja kinnisvara vaid Schengeni viisa saamiseks. Samas hoiatatakse Eestis kinnisvara ostjaid meie muinsuskaitse eest, kinnisvara omandamisel soovitatakse alati uurida, kas kinnisvaral pole kohustust seda ajalooliselt taastada.
Loomulikult võime öelda, et kinnisvara omandajaid pole meil nii palju, et see ohustaks Balti riikide iseseisvust, aga samas oskavad nii meie kui teiste riikide võimud väga põhjalikult kontrollida kultuuritegelaste ja isegi arstide tasuta viisataotlusi, mis viimasel ajal sattunud huvitaval kombel vastastikuste piirangute alla.
Raha ei haise, see põhimõte on ikka ja alati kehtinud äris, aga seda, et rahvaste liikuma panemine on tänapäevase sõjapidamise relv, selles osas ei tasuks küll kuidagi imestada.
Inimeste naiivsus on ikka ja alati selles, et püütakse teatud reeglitest mööda minnes end lohutada, et ega meie väike äri ju ei saa kogu süsteemi kuidagi sügavuti ohustada, aga just sellisele mõtteviisile ongi taoliste protsesside edukas läbiviimine üles ehitatud. Nagu konn, kes pannakse külma vette ja siis potiga tulele, ei oska märgata vee kuumenemist kriitilise piirini enne, kui on juba hilja hakata end tulisest veest päästma. Samas katse visata konn kuuma vette ei pruugi konnasupi sõbral nii edukalt õnnestuda, sest konn kindlasti asub kohe end keeva vee eest kaitsma ja vahel suudab ka potist välja hüpata.
Peeter Järvelaid
Tallinna Ülikooli õppejõud, õigusajaloolane Peeter Järvelaid kutsuti tööle Kasahstani Vabariiki, kus ta peab Taldõkurgani Riikliku Ülikooli teadus- ja innovatsiooniprorektori ametit.
