Säärane Göteborgi laevanduse ja laevatehaste tippaeg vältas veel 1960ndaisse aastaisse. Ja säärane oligi olukord, mida ma noore poisina 1950ndate aastate alguses kogesin. Hiljem, nagu teame, muutus Kagu-Aasia nagu plahvatuv konkurents ületamatuks. Ja hääbuski üsna kiirelt Göteborgi sadama kuulsus ja tulusus. Tänapäeval naudib Göteborgi sadam oma tohutute konteinerite ja tsisternide massidega ning tihedate Taani ja Saksamaa ühendustega (Stena Line), oma järgmist buumi, olles koos Landvetteri lennuväljaga strateegilise tähtsusega hub’iks mitte ainult Roosile, vaid tervele Põhja-Euroopale.
Eestlased ja Göteborgi sadam
Veel Vabariigi ajal peeti Eesti laevastikku suuruse poolest (per 1000 elanikku) Läänemere ruumis kolmandaks, vaid Taani ja Rootsi olnud Eestist laevukamad, Soome järelikult mitte. Eesti tonnaazhi arvestati kokku 217 559 BRT. Eesti laevaliinid pidasid ühendusi risti-rästi läbi Läänemere ruumi. Veeti kaupa ja inimesi. Võid müüdi Taani. Puitu ja muud veeti Inglismaale. Ja olidki eesti reederid need, kes pideva esindatuse soovil panid kokku esimesed summad, et osta Londonisse korralik saatkonnahoone. Ühendust peeti ka Göteborgiga, kus loodi esimene Vabariigi konsulaat aastal 1924 (Arvid Sandström, kuni 1940). Enne Teist maailmasõda jõudis kapten Georg Orav Tallinna Laevaühisuse ülesandeil käia korduvalt Göteborgis. Oma sõbraliku ja aristokraatse olekuga saavutas ta linna peal nii häid tutvusi, et ta pärast maailmasõja lõppu suutis oma sõprade ehitusmeistrite kaudu korraldada ulualust (Ättehögsgatan 7) mitmele eesti perekonnale (Laanemäe, Piip, Rebas, Ots).
Pärast sõja lõppu jätkasid umbes 30 eesti laevaühisust tegevust maailma meredel, nüüd küll võõraste lippude all. Rootsi registrites oli arvel 69 laeva, Inglismaal 31, ülejäänud 11 Ameerikas, Taanis ja mujal. Küllap oli eesti meremeestel, mereväe ohvitseridel ja noortel demobiliseeritud sõjameestel neil hea tööd saada. Viimane alus müüdi maha 1976. aastal, ja sellega lõppes üks selge omapäraga peatükk eesti merenduse ajaloos.
Aga eesti meremehi oli palgatud ka Göteborgi suurte laevakompaniide poolt. Ja loomulikult asusid nende perekonnad elama siiasamasse Göteborgi. Julgeksin isegi väita, et need kaptenite ja mereväeohvitseride perekonnad – Orav, Kaaret, Ivalo, Juhanson, Randsalu, Kaing, Säkki, Maripuu, Vöörmann, Saar, Rosimannus, Pootsman, Riisenberg, Niitenberg, ka Rebas/Toomara j.t., moodustasid pika peale küllalt mõjuka mõjugrupi Göteborgi eestlaskonnas. Toibus ka Göteborgi eestlaskond. 1960ndail aastail arvestati umbes 6000 kaasmaalasega Suur-Göteborgi piirkonnnas.
Nõndanimetatud eesti viikingilaevad
Paraleelselt juba nimetatud regulaarse eesti re-emigratsiooniga Rootsist toimus 1950ndate aastatel ka teine minek, millest teatakse üpris vähe. Seda pole ka imestada, sest see ränne toimus suurel määral salaja. Ei täitnud need väljarändajad mingeid dokumente, ei kandnud nad kuskil kellegile midagi ette. Nii et tegemist on Rootsi ametlikes statistikas ja ajalooallikates – ja järelikult ka historiograafias – peaaegu olematute inimestega.
Räägime mitmestsajast baltlasest, valdavalt eestlastest, kes sügavalt umbusaldades Rootsi 40ndate aastate ametlikku, väidetavalt venesõbralikku välispoliitikat, hiilisid minema Göteborgi kaitsva saarestiku varjust ja võtsid kursi Ameerika, USA peale, For Freedom, Vabaduse eest, nagu väideti.
Ettevõtlikud rootsi-eesti põgenikud panid kokku oma viimased kroonid ja öörid, et organiseerida paadiomanike partnerlusi, et koos osta mingi vana küna. Pikkade õhtute vältel ja nädalalõppudel töötati laevad merekõlblikeks, nad ostsid pruugitud varustuse, plaanisid marsruudi, leidsid kapteni, meeskonna, soliidseid kaasreisijaid. See kõik võis võtta kuid, isegi aastaid. Ja siis, alates juba 1945. aasta sügisest võeti kurss läände vastu teadmatusele. Muidugi läks laevu ka kaduma.
Mineku lisateguriteks tuleb arvestada häid tööotsi ja pal-ku näiteks Göteborgi sadamatehastes, nagu just siinsamas Eriksbergis. Mehed täiendasid sissetulekuid õh-tuti ja nädalalõppudel nn musta tööga ehitustel ja teisitigi. Erinevalt Rootsi naistest käisid siia saabunud Eesti naised tööl, teenisid raha. Küllalt pingelise palgatöö kõrval hoidsid nad, nagu ikka, perekonda. Kolman-daks pakkus Göteborgi suur ja lai saarestik oma väikeste sadamatega ja vanade meremeestega, kel laiad teadmised laevadest ja maailma meredest, ideaalset baasi tagasihoidlikuks laevade kal-lal putitamiseks ja hiljem diskreetselt välja lipsami-seks.
Enamasti ülekoormatud väikestel ja kulunud kalatraaleritel või mootorpurje-kail ületati siis Atlandi ookean tavaliselt Kanaaria saarte kaudu ja passaattuulte abil, nädalate ja nädalate jooksul. Kaugesõidukapten Jüri Vendla Haapsalus (2010) rekonstrueeris aastavahemikul 1945-51 seitseteist retke USAsse, Dr Juta Kitching Vancouveris (1993-95) üksteist Kanadasse, enamasti Halifaxi maandunud Rootsist tulnud alust. Seitse Rootsist lahkunud laeva leidsid tee Argentiinasse, kuus suundusid Lõuna-Aafrikasse, neist maandusid kolm kokku seitsmekümne ühe reisijaga.
Sõjapõgenikuna sattus Göteborgi kaugesõidukapten Johannes (Janne) Vöörmann, pärit Niidiotsa talust Saaremaalt Salme vallast. Juba mõne aastaga oli ta teeninud kokku oma laevaraha Gibsonite Jonseredi vabrikutes, lisaotsi teinud ehitustöölisena õhtuti ja nädalalõppudel. 1948. aasta suvel libises ta oma 37 jala pikkuse m/s Rolandiga välja Göteborgi saarestikust ja ületas õnnelikult Atlandi ookeani. Pardal 14 inimest. Kuna Vöörmannil puudusid ametlikud dokumendid, laskis ta USA kaldale lähenedes oma laeva meelega karile joosta Southport’i, Põhja-Carolina rannikul. Pardalolijad pääsesid maale, vrakk müüdi kähku ära ja terve seltskond toimetati Ellis Islandile, New Yorgi külje alla, nagu landed immigrants kunagi. Sealt tuli neid saata laiali üle maa, teenima ise oma ulualust, to make a living of their own. Astus siis terve seltskonna ette mundris ametnik ja hakkas pärima, et millised oleksid uustulnukate oskused või teadmised: ”Who of you knows anything about shrimps?” Ehk “Kes teist teab midagi shrimpside kohta?” Ilma et ta oleks varem seda sõna kuulnud, krevetid (ehk hilisema mõistega) hännakud ju eesti vetes puuduvad, kargas Captain John püsti ja teatas enesekindlalt ”Aij!” ja lisas näidates sõbrale näpuga ”änt Aukust tuu!”
Sedamoodi maandusid Vöörmannid koos kaassaarlase Augustiga asulasse nimega Brownsville, Texas, Mehhiko lahe ääres. Kõvad ja töökad saarlased jagasid kiirelt, mis lahti, kuidas toimida, avastasid ja kasutasid kõiki nagu ettesöödetud võimalusi ja lõid endile pika peale varandusi – krevettide efektiviseeritud püügi ja müümisega. Nad said pururikkaiks nagu (Tartu tagapõhjaga!) eesti lambafarmerid Austraalias… Mõne aasta pärast kamandasid Vöörmannid 40-aluselist krevetipüügi armaadat Mehhiko lahel. Kõik laevad sini-must-valgete värvide all. Kujutagem ette: Mehhiko lahes 40 Eesti lippu kandvat alust!
Vahepeal oli Captain Johni ehk Janne noor vennapoeg Paavo kasvanud üles Göteborgis. Kui onu Janne suri, pärandas ta Paavole ka oma kuldse Rolexi käekella. Olen kindel, et just praegu kannab koolivend Paavo seda kella sealsamas Saaremaa Niidiotsa tagastatud talus, kus sündis Captain John ja kust sõja lõpu poole sunniti lahkuma perekond Vöörmann. Ning huvitaval kombel asub too tagasihoidlik Salme valla rannatalu vaid mõne kilomeetri kaugusel meie tänase kangelase, Fabian von Bellingshauseni sünnikohast, Lahetaguse (Lahhetagge) mõisas.
Siin jooksevadki kokku kõik ettekandesse visatud otsad: Bellingshausen, Saaremaa, Göteborg, Texas ja jälle Saaremaa. Ja sõlmpunktiks osutub Göteborgi sadam, kus me kõik, bellingshauslased ja kohalikud kaasmaalased, mitte päris juhuslikult viibime.
prof. em. Hain Rebas
Admiral Bellingshauseni seminar,
Göteborg, 4. augustil 2019
