Sel aastal tuli kevad Eestis vara. Nii vara, kui ma ei mäleta teda kunagi varem tulnud olevat. Ühtaegu on heameel volbripäeval õidepuhkenud kaunite toomingate üle ja teisalt hirm selle üle, et kui külm tuleb tagasi ja näpistab kõiki, kes elus. Aga metsad on ses toomingate alusvõsa õrnrohelises lehestikus kaunid, kutsuvad sõitma kõige kaugematesse paikadesse, vaatama kõike seda, mille kogemise asemel oleme pikad talveõhtud külmavangis istunud. Ja nii avastadki asju, mis peidetud ja mille olemasolust me linnas ei tea ja millest ei räägi lehed ja mis ei kajastu ka statistilistes aruannetes.
Ma olen juba peaaegu leppinud sellega, et Euroliidu põllundustoetused on toonud meile hiigelsuured põllumassiivid, sellised, mille olemasolust nõukogudeaegsed põllumajandusjuhid unistasid. Kus punalippudega kaunistatud trakor võis ühte vagu kündes kihutada lõpmatusse. Sellistest lugudest kuulsime küll tollal vaid uudismaadelt kusagilt Ukrainast ja Kasahstanist. Eesti oma väike külamaastik püsis ka hoolimata kolhoosideaegsetest suurtest maaparandusprojektidest, mille käigus kokkukukkunud põlistalu kivihunnikusse lükati. Kuid siiski jäid ka sellisel alal alles talu südant tähistavad vana peremehe poolt istutatud tammed ja seesama kõrge kivihunnik, milles kevadel puhkesid õide juurevõsust kasvanud lillad sirelid.
Nüüd kihutab mustal Eestimaisel mullapinnal errosioonituul, kergitab sajandite jooksul viljakaks väetatud mulla tuulekeerisena kusagile kaugele. Pole enam kiviaia kohal kasvavat pihlakarida või kraaviäärset pajuvõsa, mis tuuli taltsutaks. Viljatuks tuisanud pinnale puistatakse seejärel hiigelsuurtest valgetest kilekottidest mineraalväetisi, mille valmistamiseks kusagil kaevandustega maapinda lõhutakse.
Ma olen ilmselt paadunud külainimene, kes nutab taga seda, mis ilus ja elamisväärne. Ja mis tänapäeva oluollu ei mahu. Paiku, kus talumajades on elanud suur lasterikas pere ja mille ümber maastik puude, allikate, heinamaade ja põldudega. Ja metsaga. Maastik, mis suudab inimesed ära toita ka siis, kui üle selle kihutavad sõjatuuled või majanduskriisid.
Miks ma seda lugu kirjutama hakkasin? Nädal tagasi olin oma maakodus Kütiorus ja parasjagu jalutas mööda oru teise serva rahvas, toimetaja Leelo Laurits oma sõpradega. Jutt läks nende allikale, kuhu oli kukkunud neli mutti ja uppunud. Muidugi arutasime tükk aega, miks loomakesed sedaviisi allikasse kukkusid. Üsna tavatu lugu igatahes. Aga inimeste süda valutas ka pisikeste muttide pärast. Helistasin siis lendoravauurijale Uudo Timmile, kes lisaks lendoravatele ka hästi muttide elu tunneb. Aga temagi ei teadnud, mis täpselt ajendas loomi niimoodi käituma. Aga jutu kestel, kusagilt Ida-Virumaa metsast, rääkis ta mulle ka nendest kohutavatest ja laastavatest raietest, mis Alutaguses, meie kõige põlisemas metsapaigas toimunud on. Pole enam enam seda põlismetsa, vaid lank langi kõrval. Pole puid ja pole elupaika just sellistes ürgsetes kohtades elavale lendoravale.
Aga Uudo Timm rääkis ka sellest, mis tal südamel. Teadagi orienteerub põline loodusmees sellistes paikades vanade metsavahitalude ja asunikutalude järgi. Just neid asunikutalusid on sealkandis palju. Neid, mis Eesti Vabariigi tulles paljudele kodudeks said, enne kui tuli minna. Neid maid taasiseseisvumise järel enamasti tagasi ei antud, sest asuniketalude peremehed ei olnud suutnud lühikese aja jooksul tasuda riigivõlga. Enamasti olid nende majad ka sajandivahetuseks juba kokku kukkunud ja uusi asukaid sinna ei saanudki tulla.
Sellised paigad on nüüd pärandväärtusega objektid riigimetsas. Oma põlispuude, õunapuude, sireli- ja kuusehekkidega. Ja nüüd sattus loodusemees ridamisi selliste asunikutalude peale, kus õunapuud ja kuusehekid on maha raiutud, vaid vundamendi ja laudaseinete kivihunnikud alasti maastikul. Õunapuud suurtesse kuhjadesse laotud. Ja vaja olevat seda selleks… et istutada sinna uus riigimets.
Ma tean, et põliste metsameeste käsi ei tõuse raiuma metsas tamme ja pihlakat. Harvesteril, kes nüüd metsa raiub, tundeid ja usku ei ole. Aga õunapuid?
Mu lauasahtlis seisab üks vanaisa Gustav Vilbaste avaldamata käsikiri, kus ta kirjutab: “Vanemal ajal olid inimesed olnud puudega tihedamas seoses kui praegusel ajal. Puud olid neile kasulikud ja nad pidasid neid elavateks olevusteks, mis on kunagi kõnelenud, tundnud valu, muretsenud oma järglaste eest, toiminud igas asjas nagu inimesed ning nende mured olid sarnased inimeste muredele. Peale pungade tekkimist on kõik puud hinges, elusad, ainult talvel on puu surnud ja siis võib teda raiuda. Sel ajal arvati, et puud tunnevad valu, eriti toored puud. Puudel oli keskel süda, aga kuusepuul olla tüves juurika juures südame ümber kolm vaigust lülirõngast. Kui tahetud puu surmata, siis löödi tal “latv kohe kirvega ühe krapsuga otsast ära”. Puud olid elavad olevused, neil oli vanemate vaadete alusel kõik elavate olevuste omadused. Nad moodustasid tihedamas koosluses metsa. Seepärast oli mets elav, nagu on elav inimeste hulk, loomade kari, lindude parv. Ainult puud ei saanud vahetada oma kohta, vaid püsisid ikka omal kohal.“
Ja nüüd ma mõtlengi, et kas puud on otsustanud Eestimaalt ära minna, minna meie suhtumise pärast puudesse, et nad on nagu orjarahvas, keda kasutatakse vaid niikaua kui hambad suus ja selg sirge. Vanu puid ei taha enam keegi. Räägitakse palju raievanusest ja üraskitest puretud puudest, mis tuleb kohe maha raiuda. Kavalalt kutsutakse kokku metsakogud, et kuulata justnagu kõigi arvamust. Ometi viies läbi kindlat plaani, millel nimeks metsanduskava, mis oma nimeski ütleb seda, et see on arengukava metsa kõige tõhusamaks raiumiseks. Ja tegelikult, kas sellepärast lähebki mets meie juurest ära, harvesteride ja palgiautodega, sellepärast, et me ei austa puid nagu elusolendeid?
Mõtlesin, mida kirjutada lõpulauseks. Et mis siis teha, et ei raiutaks nii halastamatult metsasid, et põldudevahelised puuderibad alles jääksid, et vanad talude hingepuud alles jääksid. Ma ei oskagi siia midagi kirjutada. Ma ei tea! Aga ehk aitab, kui me kõik rohkem puudehoiust kirjutaksime, sellest räägiksime, et metsamajandajate ja saemeeste laulud meist kõvemini ei kostaks.
Kristel Vilbaste
[email protected]
