Nii võime banaalselt iseloomustada enda eksistentsi kulgemist. Kõrgemal tasemel inspireerib see filosoofe mitmesugusteks teooriateks, mis ei vähenda probleemide osatähtsust. Annavad ka inspiratsiooni kommenteerijatele. Iga nädal ammendab siinkirjutaja natuke nende varasalvest.
Huvi keskendub Eestiga seotud probleemidele, mis ulatuvad tihti kaugele üle riigipiiride. Katsun võimaluste kohaselt leida seletust, kuigi see kindlasti kõiki – ka mind ennast – ei rahulda.
Möödunud aasta probleemide hulgas oli Euroliidu Lissaboni leping. Sellega kaotati konsensuse nõue, et olulistes küsimustes oli vaja kõikide liikmesriikide nõusolekut. Seda pandi paljude poolt pahaks, sest nüüd pole Eestil võimalik pidurdada talle vastuvõtmatuid ettepanekuid.
Loomulikult on Euroliidul probleeme, mida enam liikmeid, seda rohkem tuleb neid juurde – see võib aga muutuda hädaohtlikuks. Tuleb seda arvestada, et osa uusi liikmeid, eriti endisest Jugoslaaviast, võivad olla kui mitte just Moskvameelsed, siis vähemalt sõbralikud. Ei saa jätkata nagu nüüd, kus on vaja kõikide liikmete nõus-olekut. See viis omal ajal Poola riigi põhja – siin on koguni mõiste ”poola riigipäev”, mille all mõeldakse parlamenti, kes pole suuteline langetama otsuseid. Just nagu omaaegne Poola seim, kes umbes 300 aastat – 1495-1795 – üldiselt oli võimetu langetama otsusi, kuna kehtis üks eriline poola seadus ”liberum veto”, mille kohaselt iga seimi liige võis panna peale veto igale seadusettepanekule. Tuli saavutada täielik üksmeel ja kui see polnud õnnestunud kuue nädala jooksul, langes ettepanek. Tulemuseks oli, et üldiselt ei võetud midagi vastu. Algselt nõrgemate kaitseks mõeldud veto-õigust hakkasid hilisemas praktikas efek-tiivselt ära kasutama Poola naaberriigid – Preisimaa ja Venemaa. Tulemuseks olid mitmed Poola jagamised ja selle riigi ajutine kadumine Euroopa kaardilt (samal teemal, vt. Indrek Tarand, Eesti Ekspress 01.10.2007). Poola seim ei olnud ka efek-tiivne kahe viimase maailmasõja vahel. ”Liberum veto” ei eksisteerinud enam, aga polnud mingit valimiskünnist, mille tõttu oli seimis 30 parteid nii tugevate lahkarvamustega, et oli jälle peaaegu võimatu midagi otsustada. Vetoõigusest loobumisega antakse partneritele mõista, et neile kuulub meie usalduskrediit. Et ollakse valmis ühi-selt pingutama raskete ja keerukate otsuste tegemise nimel. Selle nimel, et otsused sünniksid, selmet sündimata jääksid.
Lugesin hiljuti ühte Taani kommentaari, milles analüüsiti Moskva kahepaiksust. Medvedevi ülesandeks on rääkida välisilmale head juttu, kas või hukka mõista või vähemalt taunida N.Liidu kuritegusid, mis on väliseks otstarbeks. Putin seevastu rõhutab Venemaa vägevust ja räägib positiivselt N. Liidust – see on sisemiseks otstarbeks. Just nagu kahenäoline Janus!
Üks Eesti tuttav kirjutab, et suurim tulevikuoht pole mitte (ida)piiri taga, vaid Eestis endas – poliitiline pimesikumäng ja piiratud mõttelaad. Lisaks võitlusvaimu puudumine. Eesti poliitika on kujunenud mingiks estraadi-etenduseks, elukutseliste näitlejatega, kellele rahvas peab kindlustama turvalise tegevuse ja muretu vanaduse; rahva enda tulevikku võivad varjutada tumedad piksepilved.
Kui Ain Seppik jagas muljeid külastusest Ühtse Venemaa kongressil, väitis ta, et kuni Eestis on võimul Ansip ja tema valitsus ei tasu lootagi soojenemust Vene-Eesti suhetes. See pole kahjuks oma riiki respekteeriva eestlase loogika, mis pigem leiaks, et nii kaua kui Venemaal on võimul praegune eriteenistusest võrsunud ladvik, ei tasu oodata suhete paranemist.
Venemaa arvestab saavutada suuremat mõju endistes liiduriikides, esiteks nähtavasti Ukrainas, kus Moskva soosikul paistab olevat väljavaateid saada presidendiks. Afganistani tõttu saab ka avaldada tugevamat survet USA-le. Esialgu on need veel soovunelmad, iga selline avaldus tekitab Eestis paanikat ja hirmu, mis ongi eesmärgiks, nimelt süvendada veendumist, et ega suure Venemaa vastu ikka ei saa! On vesi endiste kollaborantide ja ajupestute veskile.
Nagu teised posttotalitaristlikud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid saab Eesti osutada asjaolule, et on ikka veel üleminekuperioodis. On ka tõsi, sest veetakse veel endaga kaasa endise aja taaka.
Seda olukorda saavad mõned enda kasuks ära kasutada. Taani-norra kirjanik ja ajaloolane Ludvig Holberg ütles kord: „Alati ei pea paika, et mittemillestkist ei tule mitte midagi. Sa said ministriks, nii sai siiski midagi ühest nullist“.
Vello Helk
