Eesti riigipea, bioloogiharidusega Kersti Kaljulaid on võtnud nõuks defineerida eestlast, kuid on paraku eksinud geneetika terminitega, kirjutab populatsioonigeneetik Mart Viikmaa Postimehes, lükates ümber presidendi väite, et “sinimustvalget” eestlaste genofondi pole olemas.
Suur osa inimkonnast mõistab looduse bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse kasulikkust inimelule ja tähtsust ökosüsteemide püsivusele. Elurikkuse säilitamiseks luuakse looduskaitsealasid, rakendatakse mitmesuguseid abinõusid hävimisohus liikide ja liigisiseste erimite, nagu alamliikide ja teisendite, isegi vanade sortide ja tõugude kaitseks ja taastamiseks. Kõige selle taustal on mind ikka ja jälle painanud arusaamatus, miks inimliigi siseseid rühmitisi erisusi ei taheta tunnistada. Koguni vastupidi: ilmsest nähtavusest hoolimata kuulutatakse need lausa olematuks.
Inimrassid on poliittehnoloogiliselt peaaegu täiesti kaotatud. Kuigi mitme sajandi kestel tuntud ja füüsilise antropoloogia kaudu põhjalikult kirjeldatud, hakkasid rassid eelmise sajandi keskpaigast alates poliitilise ideoloogia mõjul aegamisi oma eluõigust minetama. Väidetakse, et inimese bioloogilisi rasse pole olemas; et need, mida seni on rassideks peetud, on sotsiaalsed konstruktsioonid. On juurutatud kummaline arusaam, et rasside olemasolu tunnistamine tähendab rassismi. Euroopa Liidus valitseb koguni keeld kasutada terminit rass ametlikes dokumentides.
Eelmises lõigu avalause väljend «peaaegu täiesti» ei ole seal siiski ilmaasjata. Ikka veel leidub teadlasi ja praktikuid, kes rasse maha ei salga. Näiteks Ameerika Wyomingi ülikooli professor ja osariigi kohtumeditsiinilabori antropoloog George W.Gill on hiljuti kirjutanud, et rasside eitamine on eelkõige sotsiaal-poliitiliselt motiveeritud ning teadusega pole siin tegemist. Ja selle kohta, et üha vähem ilmub antropoloogia õpikuid, milles rasse käsitletaks, ütleb ta, et see ei tulene teaduse arengust, vaid «räige poliitilise korrektsusega põhjendatud häbitust tsensuurist».
Isegi kui rassid olematuks jutlustatakse, jäävad rasside tunnused siiski alles. Inimesed, kes just pimedad pole, näevad ja eristavad neid. Näiteks sellepärast kirjutab politsei Ühendriikides tagaotsimiskuulutustele sageli viite otsitava rassilisele kuuluvusele (valge, mustanahaline, asiaat, latiino). Professor Gill väidab, et skeletitunnuste järgi määrab ta indiviidi rassilise päritolu kindlaminigi, kui välistunnuste järgi – «luud ei peta». Ja ka DNAs on rass kirjas.
Ilmneb, et ainuüksi rasside kaotamine ei rahulda neid, kelle unelmais näib olevat ülemaailmselt ühetaoline inimene (võrdle ühtne nõukogude rahvas). Meiegi ajakirjanduses on ilmunud halvustavaid väiteid rahvuse kui niisuguse kohta. Ja veelgi põlglikumaid väljaütlemisi eesti rahvuslaste suhtes, keda mõnikord ka natsideks on kiputud nimetama. Minu meelest kuuluvad rahvuse mõiste hägustamise valdkonda ka president Kersti Kaljulaidi korduvad eestlase defineerimise katsed, neist kõige põhjalikum käesoleva aasta septembrikõnes riigikogulastele.
Kaljulaidi põhitees kõlab, et «mitte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust». Igaüks, kes oskab eesti keelt, tunnustab eesti kultuuri ja peab end eestlaseks, ongi Kaljulaidi järgi eestlane, olenemata nahavärvist ja juuksevormist.
See määratlus seab üsna vähe piiranguid «vabale enesemääramisele » saamaks eestlaseks – ainult veidi vaeva mingil määral keele õppimiseks. Tõsi küll, viimases sellekohases kõnes on Kaljulaid lisanud veel ühe tingimuse, nimelt nõude järgida eesti kultuuri kombeid ja tavasid. Siin peitub aga teatud vastuolu eeltooduga. Tegelikkus veenab, et täiskasvanud, teistsuguses kultuuris kasvanud inimesed ei suuda või ei taha käia uue kultuuri kommete järgi. Selle tingimuse täitmiseks tuleb kasvada vastava kultuuri sees, saada osa kultuurilisest järjepidevusest.
Edasi kinnitab president, et puhastverd («sinimustvalget») eestlast polegi, mis on muidugi õige. Kuid järgnev väide «sinimustvalget genofondi ei ole olemas» vajab vastuväidet. On ikka küll!
Võib ehk arvata, et siin eksis Kaljulaid terminiga: mõeldud oli (sinimustvalge ehk puhastverd eestlase) genotüüpi. Genotüüp on indiviidi geneetiline infostruktuur; see on unikaalne, kordumatu, igal isendil vähem või rohkem erinev kõigi teiste omast, kui pole tegemist ühemunakaksikutega.
Populatsiooni (asurkonna) indiviidide genotüüpide kogum moodustab populatsiooni genofondi. Igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest. See erinevus avaldub ka fenofondi ehk tunnustekogumi iseärasustes: loendatavate tunnuste, näiteks veregruppide sagedustes, ja mõõdetavate tunnuste, näiteks kehapikkuse keskmistes suurustes.
Eesti antropoloogid Juhan Aul, Karin Mark ja Leiu Heapost on väga mitmekülgselt ja põhjalikult eestlasi uurinud. Nad on leidnud näiteks seda, et eestlased on keskmiselt pikakasvulised ja vähepigmenteerunud põhjaeurooplase tüüpi inimesed. Karin Mark on juuste- ja silmavärvuse intensiivsuse ühisnäitajana välja töötanud pigmentatsiooniindeksi. Ja tuleb välja, et eestlaste keskmine pigmentatsiooniindeks on Euroopas ning tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem. Eestlased on maailma heledaim rahvas!
Tahan rõhutada, et eestlasi iseloomustab, vähemasti seni veel, peale sotsiaalsete iseärasuste, nagu keel ja kultuur, ka neile ainuomane geneetiline struktuur. Nagu iga teistki inimrühma.
Mart Viikmaa, populatsioonigeneetik
Postimees
