Carmen ja vikerkaar
Suvel on maal palju rabelemist. Minu naabritel on käes keeruline aeg – vaja on heina teha, aga vihm segab. Nii nagu nad heinamaale jõuavad, kogunevad taevasse pilved ja hakkab sadama. Kuna päikest on olnud vähe, siis valmivad maasikad väga vaevaliselt. Sõstrad alles hakkavad kollaseks minema. Heli aga käib koos oma uue sõbranna Miriamiga Võrust metsas murakal. Mina nimetan neid kollasteks mustsõstardeks. Helile meeldib marjul käia, olgu siis metsmaasikal, pohlal, mustikal või nüüd murakal. Seeneajal kaob ta nii tihti ja pikaks ajaks metsa, et ma unustan isegi ära, et ta on maale tulnud.
Minu naaber ja valla volikogu liige Toomas Kaunas tõi eelmisel nädalal meie päikeseparki külastama kakskümmend endist kohalikku sovhoosidirektorit. Mõned neist mäletasid minu kadunud äia ja paistis, et neile meeldisid positiivsed uuendused, mis nüüd talus on ette võetud.
Kümmekond päeva tagasi sain ma aasta vanemaks. Nüüd tähistas minu naaber teiselt poolt Keema järve, Benno Kerge, oma 70. sünnipäeva. Meil mõlemal vedas oma sünnipäeval kena ilmaga, aga Bennol vedas kahekordselt, sest tema sünnipäeval oli taevas külaliste kohal ka uhke vikerkaar.
Viido ja sõber Benno oma 70. sünnipäeval.
Mulle on alati meeldinud harakad. Nemad peaksid olema Eesti rahvuslinnud. Nad on õiget värvi ja targad kui kuradid. On vahva neid jälgida. Kord nägin, kuidas meie kass sõi midagi, mida harakas ka tahtis. Nii nagu kass hambad söögi sisse lõi, hiilis üks harakas ta selja taha ja sikutas teda sabast. Kui kass hakkas oma saba juures olijat ära ajama, tuli teine ja haaras ta nina alt tükikese toitu ära. Pärast paari katset õnnestus harakatel jätta kass enda ette mõtlema, kuidas see küll juhtuda võis, et ta oma söögist ilma jäi. Võime mõtelda enne tegutsemist on intelligentsuse tunnus ja selgitab seda, miks harakad, varesed ja rongad nii targad on. Ameerika president ja tema poeg võiksid seda võimet kadestada.
Eesti maaelu mõjutab see, et vanad talud on kas maha jäetud või müüdud suurtaludele, kus nad on jagatud mitmeks osaks. On naljakas, et suurimad maaomanikud on meil kinnisvarafirmad. Nad ostavad maad neile, kes pakuvad parimat hinda. Pärast maa ostmist saavad nad kasutada põllumajandustootjate ja väikeste maaomanike abistamiseks mõeldud aastaseid põllumajandustoetusi.
Õnneks on Sõmerpalu vallas asjad teistmoodi. Uued tulijad on noored perekonnad, kes paistab, et saavad endaga hakkama. Paljud kohalikud ei müünud oma talukohti meelega suuromanikele, vaid soovisid, et nende tallu tuleks noored, kes oskavad hinnata kohalikku kultuuri ja piirkonna ajalugu.
Ma näen, kuidas ümberkaudu renoveeritakse talusid ja lüüakse nad üles. Ka minu lapselapse uus perekond ostis vana talu Valgamaal ja tegeleb sellega toredasti.
Täna ma näen enda ümber igasuguseid koduloomi: lehmi, kitsi, lambaid, kanu ja parte. Kui ma hommikul teen oma kümnekilomeetrist ringkäiku, võin ka lehvitada naabritele, kes on väljas põllul töötamas juba esimeste koidukiirtega.
Ma mäletan, kui ma kakskümmend aastat tagasi esimest korda tulin Klõbi tallu, siis tahtis Heli isa, et meie naaber Benno võtaks talu üle, kui teda enam ei ole. Benno ei olnud nõus, sest tal oli endal juba rohkem maad, kui ta jõudis harida. Keegi ei uskunud, et mina võiksin jääda siia, “vaesesse“ Eestimaa nurka, eriti kuna ma olin tulnud USA-st. Aga ma olen ikka olnud seda meelt, et uskuda – õnn peitub sinu enda tagaõues, eriti kui sa oled sattunud elama tallu Kagu-Eestis.
Viido Polikarpus
