Lõunamaine yucca, eestlase argikeeles juka ehk TÄÄKLIILIA on kaks nädalat olnud seltsiks teisele igihaljale (evergreen), hoopis kõrgematest laiuskraadidest pärit kuusele nimega balsamnulg.
Siit nurgast ja sealt nurgast, Kanada keskpõrandale kokku.
Foto: Riina Kindlam
Pealkiri kõlab küll nagu anekdoot, aga bussipeatus on tõepoolest nendele koos aega veetvatele igihaljastele sõpradele väga lähedal.
Millegipärast kihutab aga ühistranspordi sõiduk nendest pidevalt julmalt mööda.
Tegelikult ootab nulg (ladina Abies, kuusk on Picea) siiski vastavat prügiautot, mis kaks nädalat tagasi teda millegipärast ei märganud.
See nädal on viimane kord, kui tuleb eraldi jõulukuuseveok, mis viib nad kuuldavasti tükeldamisse ja noorte tulevaste jõulupuude juurtele tekiks peale.
Mina, kes ma vahetasin Torontos elamise Tallinna vastu juba 17 aastat tagasi, ei jõua sealjuures ära imestada tääkliilate (yuccade) üle siinses suhteliselt põhjamaises linnas. (Nimes olev tääk, bayonet, on teravatest lehtedest tulenev.)
Suveti on siinne ilm “põhjamaisusest” ja Eesti kliimast muidugi kõvasti kuumem, aga näha jukat nõnda lumehanges on minu jaoks ikkagi imestamapanev. Memm ja Taat olid suured kohalikud aiandus-katsetajad, aga see aspariliste (Asparagaceae, nagu harilik aspar, toalill asparaagus ja köögivili spargel) sugukonda kuuluv taim ei jõudnud kunagi nende aia kadakate ega rododendronigi kõrvale ning jäi mulle eksootiliselt kaugeks.
Eksootika võimendub, kui nähes neid siin, meenub esimene kokkupuude samasse sugukonda kuuluvate AGAAVIDEGA Madeira saarel.
Seal nägin neid õitsemas ühe meeletult tugeva ja kuni 10 m kõrguse õisikuvarrega (nagu üksik puu) ja õppisin, et nad õitsevad elus ühe korra, tihti alles 10-30 aastasena ning pärast seda taim sureb.
Mingil määral sarnane ohvrimeelsus, kui jõulupuul…
Agaavide (ingl. agave) leheääred on sakilised või ogalised. Nad on sukulendid ehk lihaktaimed, ent pole kaktuste ega aaloede sugulased, vaid lähedased liilia ja amarüllise perekonnale.
Tääkliiliatel (yuccadel, 47 liiki) on seevastu leheääred siledad ning aiavariandid võivad õitseda võimsalt pea igal aastal hinge heitmata.
On külmakartlikke ja karastunud liike, kes ei pelga jõulupuudega sõpruse loomist.
Toataimena on Eestis tääkliilia tavaline, nende hulgas havisaba (snake plant) ja nüüd sain üllatuse osaliseks, sest Tallinna Botaanikaaia botaanik Urmas Laansoo kirjutab: “Eestis ka avamaal üsna talvekindel madalakasvuline puhmas kiuline tääkliilia (Yucca filamentosa) vajab õitsemiseks pikka sooja suve ja tuulte eest varjatud kasvukohta.
Samuti on oluline, et taim ei kannataks liigniiskuse käes.
Seepärast sobib tääkliiliale aias paremini lõunapoolne nõlv, keldrikatus või spetsiaalselt talle ehitatud küngas.”
Nonii, tääkliilia palun kartulikeldri katusele Hiiumaale!
Maailm kipub aina ahenema, oma kapsaaeda kokku jooksma.
Niigi kardame kliimasoojemist (kas teate, et Eestis pole sel talvel peaaegu üldse miinuskraade olnud, lumest rääkimata) ja kui Kesk-Ameerika või Vahemere puhkustega seonduvad kuivade alade rosettpuhmad juba meie maile ilmuvad… on see tegelikult kaunis küll ja näide nende kohanemisest ja aiandusturu mitmekesistumisest, aga samas miks mitte ühtlasi omamoodi hea ja mõtlemapanev hoiatuslipp.
Olgem ikka valvsad ja võimalikult keskkonnasõbralikud.
Võtkem jõulupuult eeskuju ja eelistame ühistransporti.
Riina Kindlam
