Kui mõni sõber välismaal on küsinud, et kuidas eestlased kodus oma naabrite soomlastega läbi saavad, siis olen ikka seletanud, et meie riikidevahelised suhted põhinevad vundamendil, et peaaegu igal eestlaste perel on olnud sageli ajaloos oma tuttav soomlane.
Kui maailma Realpolitik (loe: suur poliitika) on olnud meile rahvastena keeruline, siis just teadmine, et tuttavale soomlasele saab ikka kindel olla, on viinud ka meid Läänemere lõunakaldal elus edasi. Minu lapsepõlve mälestus Soomest on veidi omapärane, sest saatus soovis nii, et mingiks ajaks sattus meie pere elama Viiburi taha ehk siis alale, kus oli veel palju soomlaste ehitatud hooneid, aga nende hoonete vahel ei olnud enam soomlasi. See oli eestlase pilgu läbi kummituslik, sest lapsenagi tundus see loomuvastane, et Soome alal pole soomlasi. Peale teist maailmasõda olid endised Soome alad kuulutatud erirezhiimiga piirialadeks ja sinna juba soomlasi ei tohtinud elama sattuda.
Seega eestlastena olime nagu veidi salakaup, sest rääkisime ju kohalike venekeelsete jaoks peaaegu sama keelt, mida olid veel enne sõda siin rääkinud kohalikud elanikud. NSV Liidu piiritsoonis oli võimalik vaadata Soome televisiooni, aga teleril ei tohtinud olla heliblokki, et elanikud ei saaks ära õppida soome keelt – ehk loodeti sedasi takistada Soomest tuleva Lääne elustiili levimist.
Esimese soomlase, kes on tänaseni minu sõber, tõi mu ellu kool, sest üks minu klassivend oli karjalane, kelle vanaema rääkis oma elu lõpuni ainult soome keelt. Tänase päevani mäletan selle vana naise juttu, mis kõlab minu kõrvadele senini nii armsalt. Aga sõber Viktorist sai meie pere soomlane, kes mingil hetkel oli meile vennaga mitte ainult hea kaaslane vaid oli meie peres oma inimene. Viktor on hea näide sellest, kui oluline on rahvuslik eneseteadvus, mis hoiab inimest teatud väärtuste juures isegi siis, kui elu sind oma rahva seast pikaks ajaks välja rebib.
Järgmisena meenub mulle kohtumine vanade soomlastega Ungari reisil, kus üks vana sõjamees, kuuldes et oleme eestlased – kuulutas üle reisibussi, et eestlased on soomlaste relvavennad. See vana soomlase ütlus läks mulle väga hinge. Ma ei saanud kunagi teada selle soome mehe nime, aga minu mälus on ta kindlalt olemas. Minu jaoks on ta suure osa soomlaste sümbol, kes saa vad tänu 1939-1944 vaprusele õpetada ka nooremaid põlvi olema valmis kaitsma oma isamaad.
Minu esimene võimalus jõuda korraks Soome on kolmekümne aasta tagune. Hoopis tihedamaks kujunes minu side Soome ja soomlastega alates aastast 1992. Soome akadeemiline maailm avanes mulle tänu tuntud Soome kirjanikule ja ajaloolasele prof. Heikki Ylikangasele, kes 6. novembril 2017 jõuab oma 80. sünnipäevani. Ülikoolimaailm on ikka rahvusvaheline ja nii ühendas meidki meie varasem võimalus end täiendada Saksamaal.
Heikki Ylikangas oli 1970-ndatel aastatel olnud Alexander von Humboldti fondi stipendiaat Saksamaal Bielefeldti ülikoolis, kus sel ajal tegutses juba eelmise sajandi üks suuri ajaloolasi Reinhart Koselleck. Mina olin oma esimesed lääne ülikooli kogemused saanud Saksamaal Kieli Ülikoolist, kus panin paljugi kõrva taha nii Hans Hattenhaueri, Georg von Rauchi ja Hain Rebasega suheldes. Aga veerandsada aastat tagasi ootas mind Helsinki sadamas minu kolleeg Heikki Ylikangas isiklikult ja vanema akadeemilise kolleegina kutsus ta mind oma tööruumidesse Helsingi Ülikoolis, nimetades mind samuti oma ametivennaks (ehk siis akadeemiliseks relvavennaks). See oli suur asi.
Soome Vabariigi sajanda aastapäeva puhul on hea tänada nii Heikki Ylikangast kui Pirkko Vahervuorit, kes mind 1990natel aastatel aitasid Soome akadeemilisse ellu sisse elada. Tartu Ülikooli Eesti õiguse ajaloo õppetooli rajamine 1992-1997 toimus väga paljus ka Soome kolleegide abiga. Nii Heikki Ylikangas kui Pirkko Vahervuori olid minu jaoks soomlased, kes mõistsid, et kahe nii lähedase rahva suhtlus rikastab meid mõlemaid. Mõlemad olid väga praktilised inimesed, kes pidevalt arutlesid väga konkreetselt, mida teha, et poole sajandi pikkust naaberrahvaste ebaloomulikku eraldatuse tühimikku täita.
Soome Vabariigi sajanda juubeli eel osalen Helsingis Soome Alexander von Humboldti klubi rahvusvahelisel juubelikonverentsil, mida korraldab Jyväskylä Ülikooli professor Outi Merisalo. Kolleeg Outi Merisalot ei nimetata asjata humboldtiaanide seas Euroopa kultuurisaadikuks ja mitte ainult Soomes, aga minu silmis on ta ikka see tore soome sõber, kellele saangi Soome riigi sünnipäeval isiklikult õnne soovida.
Soomlased on valinud oma ajaloo suurimad soomlased, kelle seas esimesel kohal on Carl Gustav Emil Mannerheim (1867-1951). Kuulun nende eestlaste sekka, kes Helsingisse sattudes astuvad alati läbi ka moodsa kunsti muuseumist ja ei jäta kunagi heitmast pilku Mannerheimi ausambale, kus vana sõjamees ja poliitik istub hea ratsamehe asendis oma lemmikhobusel. Soomlaste valiku järgi on üle sajandite soomlased veel Risto Ryti, Urho Kekkonen, Adolf Ehrnrooth, Tarja Halonen, Arvo Yppö, Mikael Agricola, Jean Sibelius, Aleksis Kivi ja Elias Lönnrot. Esikümnes seega ainukesena veel meie seas Soome esimene naispresident Tarja Halonen, naine, kellega minulgi olnud elus au isiklikult kokku puutuda.
Soome Vabariigi juubelil mõtlen ma kindlasti nii Soome ajaloos võtmerolli mänginud inimestele kui loomulikult ka minu enda elus olulist rolli mänginud Soome sõpradele. Ja midagi on nende suurte soomlaste iseloomust olemas kindlasti ka minu sõpradel soomlastel, seega ma pean veel kord enda jaoks sõnastama, mida soomlase iseloom siis minu jaoks tähendab. Aga juba 6. novembril 2017 saan ma õnnitleda kirjanikku ja ajaloolast Heikki Ylikangast tema kaheksakümnendal sünnipäeval. Tema on just ühe ajaloolise põlvkonna jagu oma vabariigist noorem.
Peeter Järvelaid
