Selle loo kirjutamise päeval viibisin Otepääl, asulakeses, mis kipub muidu uinuvas olekus olema, oli aga 4. juunil erksas meeleolus ja pidulikult kaunistatud, tähistamaks Eesti lipu 135. sünnipäeva. Sini-must-valge lipp õnnistati esimest korda 1884. a. 4. juunil Otepää kirikla pastoraadihoones. See sündis Eesti Üliõpilaste Seltsi paarikümne liikme eestvedamisel, sügaval tsaariajal, mil meie rahvusvärvide eksponeerimine tõi inimestele probleeme kaela. Näiteks üliõpilastele, keda eksmatrikuleeriti rahvusvärvide kandmise pärast, ja sunniti sealjuures ka Tartust lahkuma.
Kulus veel kolmkümmend aastat, enne kuni eestlased lipu tähtsust enesele teadvustasid ehk enne kui see trikoloor päriselt omaks võeti. Kõigepealt seoses 1917. a. revolutsiooniga, mil valdav osa eestlaskonnast vastandus punasele värvile ning seejärel seoses EV väljakuulutamise ja Vabadussõja puhkemisega.
Lippu tervitati ka Otepääl erakordselt ilusal päeval (linnulaulu saatel ja pääsukeste taevas tiirutades) mitme sajast inimesest koosneva rongkäigu ning kontsertjumalateenistusega.
Tõesti eriline oli kogeda lipu saabumist Otepääle hobuvankris, Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmete saatel, nii nagu see sündis 135 aasta eest. Meeldiv oli näha paraadil ja kirikus palju noori, kellest paljud kogevad loodetavasti ka lipu 200. aastapäeva. Jumalateenistusel Otepää Maarja kirikus ütles üks sellel kõnelenud õpetajaist, et sel hetkel (ning tollel momendil täiesti mahtumiseni täis pühakojas ei tundunud see üldse uhkustamise moodi), on Otepääst saanud natukeseks maailma keskpunkt. Enne seda arvas üks kõnelejaist Otepää kirikla õuel, sadade kõikjalt üle Eesti sinna kogunenud inimese ees, et meil on eriline lipp, mille ülemine rant peegeldab tõetruult taeva enese värvi, mis asub pidevalt meie peade kohal.
Kõlab kuidagi liiga paatoslikult seda siin üle korrata, kuid kultuuriminister Tõnis Lukas tabas naelapead (meenutades, kuidas paljud noored mehed oma elu selle lipu nimel loovutanud on), et hea on “selle lipu eest surra, kuid veel parem on tohtida elada rahus selle all”.
Kogu riik oli lipuehtes. Raadios ja televisioonis juhiti tähelepanu aastapäeva tähtsusele. Toimus mitmesuguseid lipule pühendatud üritusi Eesti Rahva Muuseumis. Juba 3. juunil oli Põltsamaa rahvas tuhande inimese osavõtul tähistanud lipu aastapäeva, kuna Põltsamaa oli koht, kus meie esimene rahvuslipp kokku õmmeldi.
Kõik see on olnud kui avatakt ka meie ümber nö lahtirulluvatele erinevatele pidustustele, aga ka tähtpäevadele. Mõned neist küll traagilised, teised aga rõõmsad. Minu jaoks on võimatu unustada, kuidas Hiina võimud uputasid Tiananmeni meeleavaldused 30 aasta eest verre samuti 4. juunil. Mäletan, kuidas me elukaaslasega nutsime, kui televisioon sellest tragöödiast pilte meieni kolme aastakümne eest tõi. Tänapäeva Hiina on jätkuvalt nagu ta on – aina suuremaks ja võimsamaks kasvav merkantilistlik ja militaarne kommunistide juhitud koloss ehk maa, mida lääneriigid vahepeal palju aastaid poputanud on.
Meil endil Eestis möödub 14. juunil 78 aastat 1941. aasta suurküüditamisest.
Ootame Eestisse Taani kuningannat 15. juunil president Kersti Kaljulaidi kutsel. Mulle isiklikult tundub küll kuidagi kentsakana või isegi haiglasena, et ametlik Eesti tähistab mitmesuguste üritustega ja sedavõrd suure rõõmuga maarahva põlvili surumist taanlaste poolt, koos Euroopast peale surutud kirikliku ülevõimuga. 15. juuni on päev, mil taanlaste rahvuslipp Dannebrog olla Lindanise lahingu ajal taevast alla langenud, kuid samas ka päev, mil meie väed taanlaste poolt alistati. Nii algas 8 sajandi eest Taani aeg Eestis.
Kõik need sündmused rulluvad me silme eest lahti sel suvel, nagu mingi värvirikas seinavaip.
Tartus süüdati Laulupeo tuli ja Muhumaalt näiteks algas juubelipeo tule teekond “Tule tulemine 2019”.
Kuid sageli on meepotis ka vähemalt üks tõrvatilk. Mõnikord võib selline tõrvatilk ka õige suur ja vastik olla. Pean silmas selliseid nähtusi seoses tantsu- ja laulupeoga, mis näevad välja korraldajate juhmuse, kehva koordineerimise ja jämedakoelisuse (kui mitte otsese diskrimineerimise) moodi. Eestis võidakse kogu aeg küll rääkida inklusiivsusest ja kaasamisest, sageli ei tehta kätega sel suunal aga kärbsepesagi. Pean siin silmas eitavat vastust, mida mitmed väliseesti rahvatantsurühmad on juubelipeo korraldajatelt saanud. Samasugust lohakust või nahkset käitumist (empaatia puudumist) võib märgata ka sellistel puhkudel, kui USAs tegutsev koor saab kodumaalt lõpuks ametliku teate, vaevalt kuu aega enne Laulupeo algust, et ka nemad on teretulnud Tallinnasse.
Kas on realistlik ja sõbralik oodata, et inimesed suudavad nelja või viie nädalase eelhoiatusega võtta puhkuseaega vabaks, soetada hea hinnaga lennupileteid jne? Eestis ollakse neist probleemidest ka veidi teadlikud (vt näiteks ajaleheartikleid pealkirjadega nagu “Kas tee laulupeole peab ikka olema pisaratega palistatud” ja “AK uuris, kuidas erinevad laulupeole saabuvate välisosalejate tingimused” (Eestis elavate tantsurühmade ja kooride omadest).
Siin on ju tegemist juubelilaulupeoga ehk tavalisest veelgi erilisema laulupeoga. Mitmete võõrsil tegutsevate rühmade ja kooride liikmetega on asjalood aga sellised, et järgmine kord on juba hilja, rääkimata äraaetud jätkamise tahtest. Kõik vanemad inimesed ei jaksa lõpmatuseni rahvatantsu harjutada.
Jääb mulje, et osale pagulas- ja väliseesti taidlejatest on antud juhul – võibolla lihtsalt taipamatusest, aga võibolla ka jultumusest – hingepõhja sülitatud. Midagi tõsist on siin viltu, mida ei saa kahjuks enam ühegi asjaga heaks teha. Selline on siis see inimeseks olemine.
Jüri Estam
