Välgulöögina tabas Ameerikat 10. mai hommikul teade, et president Trump oli eelmisel päeval ootamatult vallandanud FBI direktori James Comey, väites, et Comey polevat teinud “head tööd”. Teatavasti määrati Comey ametisse president Obama poolt aastal 2013 kümneaastase ametiajaga.
Comey lugu on USA ajaloos teine sarnane vallandamine; esimene toimus aastal 1993, kui president Clinton eemaldas tookordse FBI direktori W. Sessions’i.
FBI – Federal Bureau of Investigation – on USA Justiitsministeeriumi juurdlus- ja uurimisasutus, seega primaarne föderaalseaduste jõustamise organ. Selle teenistuses on ligi 13,000 agenti ja 35,000 teenistujat. Seega oli Comey vallandamine kaugeleulatuv samm, mis muuhulgas lisas nüüd uue koorma Kongressi õlgadele. Viimane on niigi olnud pingelises töös, et läbi suruda uusi haiguskindlustuse ja tulumaksuseaduse eelnõusid ja siis pole ime, et vabariiklaste endi hulgas, eriti mõõdukas tiivas, on rohkelt Trumpi kritiseerivaid hääli. On isegi esile kerkinud võrdlus president Nixoniga, kes teatavasti vallandas Watergate’i konflikti prokuröri ja sellega oma langusele aluse pani. Siingi olid paljud Senati vabariiklased oma parteikaaslase Nixoni suhtes tugevalt kriitilised.
Trump ise arvas, et kuna demokraadid polnud unustanud Comey osa Hillary Clintoni äsjases kaotuses, siis tema, Trump, võis Comey’ga teha mida soovis. Nagu lugeja mäletab, vallandus Comey abil oktoobris 2016, vahetult enne valimisi, suurem skandaal Clintoni lohakalt hoitud e-failide alal, mis maksis Clintonile – seega demokraatidele – loodetud võidu. Ometi läks nüüd kõik vastupidi, põhjusel, et Comey vallandamise aeg ja viis olid ebamugavalt seotud Trumpi enese Venemaa sidemete uurimisega, millest demokraadid kahjurõõmsalt kinni haarasid. Selles viimases uurimises mängis Comey üha olulisemat osa, selgitades Trumpi ja ta kaastööliste võimalikku osa Venemaa sekkumises 2016. a. valimistesse. Pruugib vaid meenutada Trumpi endist nõuandjat riikliku julgeoleku alal, Michael Flynn’i ja teisi. Trump, kui erakordselt egotsentriline isik, ei soovinud jagada rambivalgust Comey’ga ega tegeleda “with this Russian thing”, mis ta enese tagapõhja oleks valgustanud. Nii ähvardas Trump katkestada isegi igapäevase ajakirjanduse infotunni, et kaitsta end süüdistuste eest nagu muudaks valitsus pidevalt seletusi Comey vallandamise kohta. Lisaks pilkas Trump NBC televisioonis Comey’t, tuues esile mitmeid tüli puudutavaid ja põhjustanud “fakte”. Jne. Jne.
Käesolevas lühiartiklis pole mõtet kaugemale üksikasjadesse minna, sest sarnased kokkupõrked suurpoliitikute vahel pole kunagi must-valged. Seda pole ka käesolev Trumpi ja Comey leeride vaheline tüli. Jah, just “leeride”, sest tänu ootamatule 2016 valimistulemusele on kogu USA sisepoliitika polariseerunud ja süüdistused ning argumendid lendavad ringi ülemaaliselt.
On seepärast mõistlik siinkohal vaadelda asja ka teisest küljest. Heaks stardiks on 10. mai juhtkiri ajalehes “The Wall Street Journal” (WSJ), pealkirjaga “Comey’s Deserved Dismissal (Comey teenitud vallandamine)”. WSJ suhtub Comey’sse negatiivselt, märkides, et nad juba 2013 tema ametisse määramist ei pooldanud, tuues esile Comey iseteadlikku karakterit ja tema kalduvust oma reputatsiooni esile tõsta. Jälgides Comey esinemist TVs, on siin tõepoolest terake tõtt. Ja nii olevat Trump Comey vallandanud põhjusel, et viimane on mitmel korral kohtuministeeriumi protokollist üle astunud ja asjaajamised omavoliliselt enda kätte võtnud. WSJ pole ka kindel, et Trump Comey eemaldamisega püüdis oma patte (sidemed Venemaaga) kinni katta, sest vallandamine pani kogu asja suure kella külge, mida Trump vaevalt oleks soovinud. Lõpuks veel üks poliitikat iseloomustav dilemma: möödunud oktoobris, valimiste eelõhtul, süüdistasid demokraadid Comey’t reetmises, kui too dramaatiliselt esile tõi Hillary Clintoni segase tagapõhja. Praegu aga vaatlevad nad Comey’t kui konservatiivsete vabariiklaste ohvriks langenud märtrit. Asjad muutuvad kiirelt.
Jääme siiski lootma, et ameeriklaste põhiline arusaam vastutustundlikust demokraatiast lõpuks peale jääb. Traditsiooniline arusaam ja ootus on, et uus president ja valitsus esimese 100 päeva jooksul jalad alla saavad. See piir oli aga 30. aprillil. Istume nüüd mai keskel, nautides kevadist õitesära, kuid sisepoliitilist stabiilsust pole veel märgata. Nii et…
Raul Pettai
