Loodus naeratab. Loodus teeb seda peaaegu alati. Läbi raskuste, edasi pusides, instinktiivselt. Muretsemata, kaalutlemata, tegutsedes sisemise pimemootori ajel. Õisik, pruut, pesa, laul, võitlus, kaotus, urin, võit. Ja ringiratast jälle.
Kas meeleolud oleksid praegu teised, kui oleks sügise hakk või sügav talv? Küllap ikka. Kevad on palsam, täis lootust ja helgust. Tänu “pillidele”, mis helendades meile pilte näitavad ja meiega räägivad, saame nautida üleilmarändu kaugetesse kevadetesse, millest paljud on tuttavad ja armsad. Kõikjal tibake teistmoodi.
Eestlaste suure ülemaailmse kärgpere rõõmuhetkede jagamiste kaudu saabusid ka siin teile taaskord edasi antud fotod. “Selle suve esimene liblikas!” Nii kirjutas Elo Põlendik Kirkkonummi vallast Lõuna-Soomest. Seepeale vallandus arvamusterünnak, millise lillega võiks tegu olla. Need on siniliilia (Scilla) perre kuuluvad kirgaslilled (glory of the snow) ja nendel puhkaja on väike-koerliblikas (small tortoiseshell).
Tartu Ülikooli füüsikaprofessori, fotograaf Jaak Kikase jagatud piltidest jäid silma kevadine retk Lääne-Virumaale, kus “Juba varsakabi kraaviküljel õitseb” laulusõnade järgi, mida kunagi Kotkajärve Metsaülikooli koori huviringis õppisime. Varsakabi (marsh marigold) õitseb meie rõõmuks kõikjal üleilma, kuid fotol on tal juured seal, kus algab Preedi jõgi ja sinavad Varangu Siniallikad, mis vulisevad kargelt kõrvaloleval fotol.
Loodus naeratab ja nakatab nõnda ka meid, kadakaselt vastu pidama. Taat õpetas skaute: “Kadakaselt sitke, männiselt visa – mina, isa, vanaisa.” Memm samas korrutas: “Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on kahekordne rõõm”. Rõõmu ja tervist kõigile!
Riina Kindlam