Nagu paljud meist, kasvasin ka mina üles 20. sajandi lääne ühiskonnas, säilitades Victoria ajastu ideaali progressist. Ronald Wrighti teoses „An Illustrated Short History of Progress“ määratleb ajaloolane Sidney Pollard progressi kui „eeldust, et muutuse seaduspärasus eksisteerib inimkonna ajaloos, /…/ et see koosneb pöördumatutest ühesuunalistest muutustest ja et see suund on täiustumise poole“.
Selle mõtte järgi sisaldub progress juba loodusseadustes: imetajad on vilkamad kui roomajad, ahvid nupukamad kui härjad ja inimene neist kõigist kõige targem. Tehnika areng mõõdab inimkonna arengut oma mõõdupuu järgi: nui on tugevam kui rusikas, nool parem kui nui, kuul tõhusam kui nool. Nende tulemusteni jõudsime me oma kogemuste kaudu.
Aga vaadake, mis juhtub tänapäeval maailmas. Progress on meid kõiki lollitanud. Me oleme end nii tugevasti sidunud tehnika arenguga, et me ähvardame inimkonna Maa pealt hävitada. Jaapan on ainuke riik, mis on kannatanud tuumarünnaku tõttu, ja mitte üks, vaid kaks korda – Hiroshimas ja Nagasakis. Need tuumapommid lõpetasid Teise maailmasõja ja näitasid, et USA on kõige arenenum ja võimsam maailmas.
Eelmisel nädalal tabas Jaapanit jälle tuumaoht. Seekord oli põhjuseks tsunami. Jaapan oli pärast Teist ilmasõda suutnud end üles töötada maailma kolme kõige rikkama riigi hulka tänu tehnoloogilisele edukusele. Maailm on hakanud juba majanduslikust langusest üle saama. Kütusehinnad, mis määravad majandusliku heaolu, on tõusnud taevani. Hiina, Venemaa, India ja Aafrika rahvad tahavad saada ka kõike seda, mis meil juba olemas on.
Jälgides seda, mis toimub praegu Egiptuses ja Liibüas, on selge, et valitsused peavad rahuldama oma elanike materiaalseid nõudmisi, vastasel juhul puutuvad nad kokku rahutustest tingitud tagajärgedega.
Maailmas puhuvad uued tuuled, aga keegi ei tea täpselt, mida peaks nüüd ette võtma. Tegemist on täiesti uue olukorraga maailmas, aga vanu seadusi muuta ei taheta.
Mulle tundub iroonilisena, et ma kolisin New Yorgist, kapitalismi Mekast, Eestisse, mis on uustulnuk Euroopa Liidus. Veelgi iroonilisem on see, et ma olen seotud päikeseenergia pilootprojektiga, mis peaks olema vastukaaluks fossiilsete kütuste kasutamisele.
Hiljuti otsustasin, et ma keeldun progressiga kaasa minemast. Sõidan ikka oma vana Ladaga ja nii vähe kui võimalik. Mul ei ole kaas-aegset elektroonikat, olgu see siis kolmanda, neljanda või viienda põlvkonna oma. Ma ei ela linnas, vaid kolisin maale. Ma kasvatan endale ise toiduaineid ja ma olen õppinud elama piskuga.
Minu praegune elustiil on tingitud millestki, mille üle mul ei ole kontrolli, aga ka majandusest ja vanadusest. Ma olen õppinud kokku hoidma ja sellest rõõmu tundma. Mõni aeg tagasi viskasin ma ära rohkem, kui ma tarvitasin. Nüüd ei sõida ma autoga 24 kilomeetri kaugusele Võrru poodi, vaid reedel 30 eurosendi eest kohaliku bussiga Antslasse.
Ma ei tea, mida tulevik meile toob, aga ma tean, et siin Lõuna-Eestis ei pea ma muretsema selle pärast, et meid võiks tabada tsunami, maavärin või tuumaoht. Mul on hea meel, et olen avastanud – elu on ilus, kui sa elad heade inimeste keskel. Ja sellest peaks igaühele piisama.
Viido Polikarpus
