LEP 2015 EKN – ERKÜ kongressi järelmõtteid
Marit Davey
Siinne mõtisklus on kokkuvõte minu esinemisest LEP 2015 EKN – ERKÜ kongressil ning jätk Tartu Ülikooli ajakirjanduse õppejõu Maarja Pärl Lõhmuse eelnevale käsitlusele samal teemal (14. august 2015).
Aeg-ajalt on mulle mulje jäänud, et kodueestlased pole huvitatud väliseestlaste elust-olust või isegi trotsivad neid, kes kodumaalt ühel või teisel põhjusel lahkunud on.
Kui sa just nii öelda Eestit oma kuulsusega kaardile ei pane või kodumaale tagasi suunduda ei kavatse, siis eraldatakse sind kui teise sordi eestlast, kes kodustele teemadele kaasa rääkima ei peaks.
Oled nii öelda maha kantud. Ma ei räägi siinkohal endast, vaid pigem vastukajast väliseestlastest arvamusliidrite artiklitele kodueestlaste poolt.
Samal ajal on praegune elujärk pannud paljusid inimesi vaatlema end kui maailma kodanikke eestlase asemel.
See trend on iseenesest üllas ja suurepärane, kuid väikesele Eestile pole kasulik, kui eestlased kodumaalt lahkudes oma rahvusest lahti ütlevad ja maailmakodanike merre sulanduvad.
Sarnaselt juutidele peaksime investeerima tugevalt eesti kultuuri säilitamisse maailmas.
Maalapp eestis võib küll olla eestluse vundament, kuid eesti kultuur maailmas saab olema meie nii-öelda kloonitud selgroog, millele toetuda, kui ajad peaksid kodumaal taas pingeliseks muutuma.
Kui selgroog on nõrk, siis rahvus kaua ei püsi.
Kodueestlaste ja väliseestlaste elud ja probleemid on ilmselt tõesti paljuski erinevad, aga me ei tohiks seda lõhet süvendada.
Pigem peaksime just nüüd kokku hoidma rohkem kui kunagi varem.
Praegusel ajal, kui piirid on avatud ja paljud eestlased lahkuvad Eestist erinevatel põhjustel, on oluline, et me paneksime palju suuremat rõhku eesti kultuuri säilitamisele maailmas.
Selle asemel, et kritiseerida eestlaste lahkumist kodumaalt, tuleks respekteerida inimeste vaba tahet ja anda neile võimalus olla jätkuvalt eestlane, kasvatada oma lapsi eestluse vaimus ning jagada seda kõike ka välismaailmaga.
Ajalugu on näidanud, et kui kodumaal on olnud keerulised ajad, siis on ju väliseestlased just need olnud, kes raskel hetkel õla alla on pannud ja pühendunult aidanud.
Kuidas saaksime praegust lõhenemist taandada? Ma arvan, et kõik saab alguse ajakirjandusest.
Mulle on isiklikult öeldud, et Välis-Eesti teemad üldiselt ei too lugejaid, seega kui tegu pole just ministrivisiidi maksumusega või muu intrigeeriva ning rahvast marru ajavaga, siis neid enamjaolt Eesti väljaannetes ei avaldata.
Peame leidma ühiseid teemasid ja murdma läbi sellest seinast, mis on meie vahele tekkinud.
Kaasa võiks aidata ka organiseeritud keskkond, mis nii kodu- kui väliseestlasi seoks.
Kultuur tundub olema selleks kõige vettkandvam teema.
Miks ei võiks Eestil olla näiteks ülemaailmne veebikeskkond nimega Eesti Kultuurikodanik, mis käiks käsikäes e-residentsuse ja e-kodaniku programmiga?
See peaks sisaldama informatsiooni, mis puudutab haridust, keeli, teadust, ajalugu, arhiive, kultuuri ning uudiseid.
Suur ja oluline tähtsus oleks ülemaailmsel kultuurikalendril. Muuhulgas peaks see keskkond sisaldama ka organiseeritud ja ühtset Välis-Eesti ja Kodu-Eesti organisatsioonide võrgustikku.
See keskkond peaks sisaldama ka respekteeritud arvamusavalduse keskkondi, mis soodustaks ja arendaks pooltevahelist mõttearendust ja ka paremat arusaama hetke probleemidest ilma inimesi mustamata.
Ma tahaksin toonitada, et seda keskkonda tuleks tingimata riiklike või riigi allorganite poolt juurutada ja hallata, tagamaks informatsiooni pädevuse. Unustada ei saa ka reklaami olulisust.
Peame kindlustama, et kõigil eestlastel oleks teadmine sellest keskkonnast kui ühtsest eesti kultuuri pinnasest, kust leiame vajadusel informatsiooni, vastuseid, soovitusi, teadmisi, lootusi, usku, kaasamõtlejaid, kaaskannatajaid, uusi eesmärke, ideid ja iidoleid. Olen kindel, et sellega kaasneks ka kasvav hoolivus kodumaa ja kaasmaalaste vastu.
