Viljari sünnipäevapeofotod: Siim Suurküla.
Eelmisel lauäeval olin ma kutsutud oma sõbra 40-aasta sünnipäevale. Viljar Nõmmik, üks Palkmööbel OÜ omanikke, pidas oma juubelit Eesti “mägedes” – Haanjas. Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on väikesed puidust majakesed, kus matkajad saavad puhata või saab neid ka mõneks peoks välja rentida. Kuna ilm oli kevadine, siis otsustaski Viljar oma peo välitingimustes pidada, seda enam, et see sobis igati tema firma olemusega.
Nagu enamasti ikka, polnud mul Viljari plaanist aimugi. Teadsin, et tuleb sünnipäev ja et ma sõidan pidu pidama koos Karla Kaskaga, kes on mu naaber. Karla naine oli sel päeval tööl ja minu naine viibis Tallinnas. Olen juba mõnda aega tegelenud ainult maalimisega, et valmistuda näituseks, mis avatakse 24. märtsil ja on lahti kuni 24. aprillini. Maalimise ajal ma ei kuule ega näe, mis ümberringi toimub.
Olingi parajasti maalimishoos, kui Karla helistas ja küsis, kas me teel Haanjasse ei läheks läbi tema naise töö juurest Varese kohvikust, et võtta kaasa osa sünnipäevalaua toidupoolisest. Mina olin sellega muidugi nõus. Kuna mul polnud enam eriti aega mõtelda, kuidas riietuda, haarasin ma kapist üsna uued püksid, mis ma olin sügisel ostnud, aga nad ei läinud enam hästi jalga, kuna olid jäänud mulle kitsaks. Talvel kogub inimene ikka rasva kontidele ja mina seda enam, et maalimise tõttu olin jätnud liikumise unarusse. Nii tuli otsida kapist mugavamad püksid, panna selga korralik siidsärk ja jalga parimad kingad lootuses, et ehk tantsimisega võtan mõne kilo vöövahelt vähemaks.
Mõtlesin, kas haarata kaasa ka kitarr, aga kuna seda ei olnud palutud, siis otsustasin seda mitte teha. Mõtlesin, et küllap on kohapeal ka klaver, mille saatel saab laulda.
Panin valmis kingituseks mõeldud Leo Kunnase raamatu “Takerdunud rünnak”, karbi Havai šokolaadi pähklitega, mille mu õde Havailt saatis ja pudeli šampust.
Varese kohvikust võtsime kaasa toidumoona ja sõitsime läbi Võru Haanjasse. Seni polnud keegi mulle mu riietuse kohta mingit märkust või tähelepanekut teinud. Teel möödusime minu Energy Smarti partneri Tõnu Jõgi majast, sealt üles mäkke, kuni Karla palus mul pöörata metsavaheteele. Tegin seda. Metsavahetee oli jääga kaetud ja libe. Ukerdasin oma autoga, kuni see vajuski teeäärsesse kraavi. Karlal ei jäänud muud üle kui minna välja ja lükata mu Audi tee peale tagasi. Nii juhtus meiega mitu korda, kuna ma vajutasin pidurit vastupidiselt Karla soovitusele. Lõpuks istus Karla ise rooli. Tal läkski see asi märksa libedamalt kui minul, nii et lõpuks jõudsime ka RMK suvemaja lähedale. Jätsime auto eemale ja kõmpisime ise mitusada meetrit majani, minul jalas mu suvekingad, millega tegin korduvalt keerulisi samme õhus.
Kohale jõudnud, panin ma tähele, et kõigil teistel olid seljas matkariided, jalas korralikud matkjasaapad, käes soojad kindad. Peale selle, et ma olin seltskonnas kõige vanem, tundsin ma end seal valge varesena! Sünnipäevalaps vaatas mulle küsivalt otsa ja imestas, kas ma siis ei teadnud, et me lähme matkama?! Ja pärast muidugi sauna.
Igatahes õhtul oli tore istuda majakeses laternatulede valgel. Kõigil oli tuju hea. Viljar teatas, et ta oli unustanud mulle öelda, et võtku ma kitarr kaasa. Otsustasin, et panen edaspidi oma kitarri alati pagasiruumi, siis on ta sealt tarbe korral võtta ilma palumatagi.
Õhtul pimedas mindi veel kord välja matkama ja siis oli mul küll hea meel, et minu riietus ei lubanud ekstreemsporti harrastada.
Viljari 40. sünnipäev vabas õhus oli värskendav ja meeldejääv ning andis mulle jõudu ning inspiratsiooni sukelduda jälle maalimisse.
Viido Polikarpus
