Jalaväerügemendi nr 200 69. aastapäevaks 8. veebruaril 2013. a
Teise maailmasõja keeristes sai eesti rahvas endale kolm erinevate traditsioonidega sõjaväelist üksust. Need olid korpus, leegion ja rügement ehk siis Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus, Saksa Waffen-SSi Eesti leegion ja Soomes jäägriliikumise eeskujul loodud jala-väerügement nr 200. Nii korpus, leegion kui rügement on küll ladina juurtega mõisted, kuid Teise maailmasõja tegelikkuses said neist täiesti erineva tausta, struktuuri ja traditsioonidega ühikud. Ja neil kõigil kolmel on Eestis oma poolehoidjad ehk fännid.
Pärast sõda domineeris Eesti NSVs korpus ja seal teeninud veteranide austamine ehk isegi poputamine mitmesuguste eeskätt aineliste privileegidega. Need kaotas taastatud vabariigi esimene valitsus 20 aastat tagasi. Järgmisel kahel aastakümnel kuni tänaseni on Eestis peamiselt tähelepanu saanud leegion, mille kultus tõusis ja levis teatud ringkondades fööniksina. Leegionist kirjutati raamatuid, peeti konverentse, korraldati paraade, püstitati mälestusmärke (Sinimäed, Lihula), loodi dokumentaal- ja ulmefilme, lühidalt – legende.
Eesti Vabariigi sõjaväes puudusid korpused ja leegionid, küll aga esines seal rügement. Ja küllap oligi seepärast soome rykmentti eestlastele kodusem ja arusaadavam mõiste kui nõukogulik korpus või natsionaalsotsialistlik leegion. Samuti sobis soome keel, põhjamaine kultuur ja riigikord palju rohkem Eesti Vabariigi kodanike vaimuga kui Hitleri või Stalini verine diktatuur. Ning kindlasti passis eestlastele noore, Talvesõja oreooliga Suomen Puolustusvoima kord, individualism, taktika ja julge vastuhakk sõjalisele ülemvõimule paremini kui ükskõik millise totalitaarse hiigelarmee pime distsipliin, rõve toorus, tülgastavad poliitloengud ja nõme juhikultus.
Soomepoistel endil läks halvasti ja seda päris pikka aega. 1944. aasta hilissuvel Eestisse vabatahtlikult naasnud 200. jalaväerügemendi enamust, kellel hea väljaõpe ja värsked lahingukogemused (1), vedasid Saksa okupatsioonivõimud ja nende eestlastest käsilased alatult alt. Pärast ulja algedu järel Tartu all septembris lootusetult kaotatud tõrjelahinguid vangistati, peksti ja viidi punaste kätte sattunud soo-mepoisse Venemaa vangilaagritesse (2). Ka Eesti NSV aastakümnetel neid represseeriti või siis suruti parimal juhul unustusse. Häid põhjusi ja viise soomepoiste mahasalgamiseks ning hävitamiseks leidsid punased okupandid ja nende kohalikud kollaborandid ilma suu-rema vaevata. Alles pool sajandit hiljem, 1990. aastatel, hakati taastatud Eesti Vabariigis teadvustama soomepoiste lugu, nende vaimset pärandit ja meeste jätkuvat kohalolekut. Võimsalt esile toodud leegioni varjus algatati tagasihoidlikult ka soomepoiste liikumine, pikapeale hakati meestele isegi pensioni maksma.
Miks peaksime soomepoistele tähelepanu osutama? Milles peitub nende eripära? Eks leidus nende seaski rumalaid, argu, ebaausaid, seda muidugi. Seejuures pole kübetki kahtlust, et rügement täitis oma sõjalisi ülesandeid hästi, nagu tunnistab märkimisväärne hulk autasustamisi pärast 1944. aasta suve Karjala kannase, Viiburi lahe ja Tartu kaitselahinguid, aga vahvalt ja surmapõlgavalt võitles ka leegion ja korpuski. Järelikult tuleb otsida rügemendi, leegioni ja korpuse erinevusi muus, hoopis teises vallas kui sõjamehe vahvus. Vahe ilmneb selgelt, kui kõrvutame nende sõjameeste individuaalmoraalset tasandit, ohvitserkonna ja meeste ajaloolis-poliitilist taibukust ja lojaalsust – NB! – ei millelegi ega kellelegi muule kui Eesti Vabariigile.
Peame meeles, et iga mees, kes Soome läks, pani teadlikult oma elu mängu vähemalt kaks korda. Esiteks Soome minek kui sakslaste välikohtute poolt ähvardatav väejooksiklus ehk Fahnenflüchtling. Teiseks mõistusevastane tagasitulek leekides lõõmavale kodumaale 1944. aasta augusti keskel, et pärast Sinimägede raskeid kaotusi lüüa rahva ja riigi eest Viimane Lahing ehk Harmagedoon (3). Sääraseid iseseisvalt tehtud eksistentsiaalseid otsuseid elu ja surma peale ei nõutud ei korpuse ega leegioni meestelt.
Niikaua kui on Eesti Vabariik, jääb veer’vate aegade voolus (4) hiilgama soomepoiste viiepunktiline memorandum, mis koostatud Soome rindel 1943. aasta 21. oktoobril. (5)
Kõrgesti austatud Hr. Minister A. Varma
Sõja ja maailmapoliitiliste sündmuste kiire areng kohustab Soome armees teenivaid eesti vabatahtlikke teatama Teile, Härra Minister, kui Eesti täisvolilisele saadikule oma järgmisi tõekspidamisi:
Meie võitluseesmärgiks on iseseisva Eesti demokraatliku Vabariigi taastamine.
Meie soovime oma rahva kõikide positiivsete jõudude rakendamist, et täita meie kodumaa vabastamise suurt ülesannet.
Meie oleme valmis igal ajal relvastatult välja astuma eesti rahva huvide eest.
Meie ei ole nõus koos töötama bolshevistliku NSVL-ga ega rahvussotsialistliku Saksamaaga, kuna nende riikide ideoloogilised alused ja se-nine tegevus on sügavas vastuolus eesti rahva demokraatlike tõekspidamiste ja eluliste huvidega.
Me usaldame nimetatud küsimustes eesti vabatahtlike poliitilise esindamise ainuüksi Eesti Vabariigi seaduslikele esindajatele.
Avaldame Teile, Härra Minister, oma täielikku lugupidamist Soome armees teenivate eesti vabatahtlike nimel:
(Ohvitseride allkirjad.)
Nende väheste ridadega sai üteldud kõik mis vaja. Pangem tähele, see deklaratsioon on ainulaadne, mis puutub eestlastest relvakandjatesse maailmasõja keeristes. Tekst on tõepoolest uhke ja hää, tagantjärele koguni liigutav. Vabariigi viimase peaministri professor Uluotsa ja tema nõunike piinlikult lömitavat memorandumit Eestit okupeerivale Saksa ülemjuhatusele 1941. aasta 29. juulil Tartus ei anna sellega üldse võrrelda. (6) Korpuse ideoloogiast ja politrukindusest möödume siinkohal vaikides.
Vaevalt, et saab selgemalt kui soomepoisid väljendada vaoshoitud põlastust tolleaegsete Saksa ja NSVLi režiimide vastu (nende riikide ideoloogilised alused ja senine tegevus on sügavas vastuolus eesti rahva demokraatlike tõekspidamiste ja eluliste huvidega), samas leplikku koostöösoovi kõikide kaasatõmmatavate rahvuslike jõududega (olenemata mundrist!). Eelkõige aga avaldatakse siirast poolehoidu ja ilmutatakse isiklikku vastutust ning valmidust võidelda elu ja surma peale, et taastada põhiseaduslik – NB! – demokraatlik Eesti Vabariik. Aimates, kes tegelikult memorandumi teksti koostasid (lipnikud Kerson, Rebas jt), loen sealt välja ka varjatud distantseerumise president Pätsu 1938. aasta autoritaarsest põhiseadusest.
Pangem tähele, just demokraatlikku Eesti Vabariiki nimetatakse selles lühikeses memorandumis koguni kaks korda. See oligi see niinime-tatud kolmas võimalus pääsemaks sõja alustajate Hitleri Saksamaa ja Stalini NSV Liidu haardest, nagu Odysseus omal ajal ähvardavate elukate Skylla ja Charybdise vahelt. Selle võimaluse saavutamiseks oldi valmis ohverdama nii varandust kui ka elu. Tähendab, mitte mingil juhul ei tahtnud soomepoisid tagasi kommunistlikku Eesti NSVsse ega leppinud nad ka olema natsi-Suur-Saksamaa mutrikesed.
Lähtudes samadest klassikalistest vabaduse ja demokraatia põhimõtetest, mis viivad tagasi Periklese Ateenasse V sajandil enne Kristust,7 püüdis 1990. aastate alguses Eestis kodanike komiteedele rajatud Eesti Kongress juurutada eesti rahva ja ta rahvarindlaste seas mõisteid „riiklik järjepidevus ja vastutusega kodanik”. Mäletatavasti kandis kongress oma lipukirjana kodanikkonnale ehituva riigi kontinuiteeti ehk siis just riiklikku järjepidevust. Ning pinevate vaidluste saatel suudetigi tõepoolest üle kivide ja kändude juurutada Põhiseaduse Assamblees ja põhiseaduses, seda ka soomepoiste kaudsel eeskujul, mõiste restitutio ad integrum, s.t Eesti Vabariigi formaalne ennistamine. Selle kiitis rahvas tänulikult heaks ja võttis rahvahääletusel omaks. Kokkuvõtlikult võimegi väita, et rügement on lõpuks, poolsajand post festum, tõusnud varjusurmast ning jätnud oma isamaaliku vaimu ja ettenägelikkusega kaugele seljataha nii leegioni kui ka korpuse.
Hain Rebas
1 Vt selle kohta lähemalt Mart Laari koguteoses „Soomepoisid – võitlus jätkub”. (Grenader, Tallinn 2010).
2 Vt selle kohta lähemalt Meelis Saueaugu kirjutis samas.
3 Ilm 16:16.
4 Vrdl Villem Ridala tekstiga Eesti Vabadussõjas võidelnud Soome vabatahtlike monumendil Helsingis Vanha Kirkkopuistol: „Vägitöö kaunis jääb hiilgama, veervate aegade voolus”.
5 Avaldatud R. Rebas, JR 200 võitlusteel. Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas. X kd. Stockholm 1962, lk 23; M. Lukkari, Suomen-poikien merkitys. Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn 1997, lk 9, 11 ; S. Ise, Mõõka tagumas. – Pöhjala Tähistel 2003, nr 30, lk 8.
6 Eestikeelne tekst E. Kant, Jüri Uluotsa memorandum Eesti seisundi kohta 29. juulist 1941. Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas. VI kd. Stockholm 1958, lk 7–20, eriti 15–18; H. Rebas, Miks edu – miks luhtumine? Võrdlev essee Saksa mobilisatsioonidest Eestis ja Leedus 1943. a. – Akadeemia 1996, nr 4 (85), lk 692–727, eriti lk 706 alates.
7 Thukydides, II:35.
