Kristel Vilbaste, [email protected]
Koroonajärgsed ja sõjaaegsed suved on Eestis uskumatult vaiksed. Välisturiste praktiliselt pole, neid kohtab vaid suuremates linnades, mõni üksik jõuab maale ringi tuuritama. Ida-Virumaa on vene turistideta. Siseturism on kahe õnge otsas, meeletult toimub kõiksugu festivali ja suvelavastusi, teisalt on loodusrajad nii täis, et kõik ei mahu enam laagripaikadele ööbima.
Selline tavaline „hapukurgihooaeg“ öeldakse. Et aeg, kus kõik purke täidavad ja kurke sisse soolavad, kus isegi “lind ei lenda”. Uudiseid tehakse mitte millestki. Ütleb näiteks Siim Kallas, et automaks peaks olema 1000 eurot aastas, siis kogu sotsiaalmeedia ja suurem meedia läheb vahtu. Või heisatakse kommunistlikke löökehitusi ülistanud Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale nõukogudeaegne punalipp, siis ei jõua inimesed üksteist ära tümitada. Samal ajal toimetab võimuerakond vaikselt oma tegemisi, mis muul ajal kohe ajakirjanike turmtule alla satuks. Nii näiteks ei märgata, kuidas Eesti ühe vanema looduskaitseala keskus Viidumäel, kus on teadustöid tehtud kolmveerandsada aastat ja mille kõrval väga eriline taimestik, müüakse vaikselt maha. Keskus, mille hooned kümnend tagasi anti kaitseala administratsiooni poolt üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile ja kes nüüd endiselt omanikult üüratut renti küsib ja mida “rentnik” maksta ei suuda. Samamoodi on aja jooksul salamisi maha müüdud näiteks ka Nigula Looduskaitseala teadlaste maja. Pole aimugi, kuidas kits on saanud kärneriks ja nüüd kaitseala töötajad lageda taeva alla küüditab. Nende keskuste ülesehitamise jaoks on kasutatud ka Euroopa Liidu abirahasid ja pea see suur vend seda ei avasta ja meilt trahvi nõudma ei hakka.
Aga suurele vennale oleme trahvi maksnud ennegi, suhkrutrahvi. Just suvega see suur suhkrutrahv seostubki, maksime ju trahvi oma kombe eest keeta suviti moosi. Ja moosikeetmine on veel püha asi suvel kui hapukurkide tegemine.
Suurt suvist moosikeetmist mäletan ma oma aegade algusest. Ligi 60 aastat tagasi ei olnudki muud võimalust, kui valmis keeta suviti kõik moosid ja kompotid, aurutada mahlad, marineerida seened ja kurgid. Sest poes polnud midagi saada ja tegelikult oli poest moosi ostmine ka häbiasi. Kes siis seda suures plekktünnis olevat ploomimoosi ehk povidlot julges toona lauale panna. Ainult rohelisi herneid tohtis purgis osta.
Moosikeetmine on arvatud tänapäeval nõukogude ajastu märgiks. Ometi jõudis moositegemine meile läbi möisate sel ajal, kui suhkrut poes müüma hakati. Millalgi 19. sajandi lõpus.
Eesti vabariik eksportis 1930ndatel kõikjale Euroopasse päris suurel hulgal metsamarju, neist tehti mahlu, likööre ja maiustusi.
Suure sõja ajalgi tehti moose, kui oli vaid suhkrut. Meie hästiseisvaid rabamarju sai ajada ka pudelisse allikavette ja siis kuusevaiguga kinni korkida. Nii mõnigi laps jäi ellu tollastes nakkushaigustes, veel enne paadipõgenike minekut 1944. aastal olevat meil möllanud päris karm difteeria.
Mina olen üles kasvanud nõukogude aja sellel perioodil, kui poest enam õieti midagi saada ei olnud. Ja suvi mööduski naistel pliidi ääres. Sahvrite pikad riiulid keedeti täis kõiksugu marjatoodangut, sajad purgid seisid valgetel riiulitel. Oli mingi kirjutamata seadus, et enne lume tulekut ei tohtinud midagi nendest varudest puutuda. Mu abikaasa Mikk Sarv rääkis ikka, kuidas nad vendadega esimese lumega tuppa jooksid ja ootasid, millal ema ütleb: „Noh, poisid!“ Mille peale poistevägi keldrisse jooksis ja moosipurgiga tagasi tuli.
Moosipurgid olid ka need, mille toel said paljud 1970-80ndate tudengid kõrghariduse. Kui stipendium otsas, siis sai ikka voodi alt otsida kodust kaasapandud maasikamoosi purgi ja sellega näljatunnet peletada. Kodust tulles oligi kõige raskem moosipurgi kott.
Ma imestan siiani, kuidas suudeti moosid valmis keeta taasiseseisvumise ajal, kui talongisuhkr
ust ilmselgelt selleks ei jätkunud. Küllap muutusid mahlad ja moosid hapumaks ning paljud perenaised vahetasid viinatalonge suhkrutalongide vastu. Sest moosikeetmine oli oluline. Aiad olid ju marju täis.
Kummalisel kombel ei hääbunud moosikeetmine Eestis mitte selle Euroliidu suhkrutrahvi pärast, vaid sügavkülmikute tulekuga. Ja on siiani arusaamatu, kuidas külmikuärimeestel on õnnestunud rahvas ära rääkida, et suhkur on säilitamiseks meile terviserisk, et see teeb paksuks. Ilmselt teebki, sest inimesed ei vaja enam istuva tööviisi tõttu niipalju suhkrut. Aga mitte kunagi ei räägita nendest terviseriskidest, mis kaasnevad marjade külmutamisega, et needsamad plastkarbid ja kilekotikesed, milles marju hoitakse ja mida sageli mitu korda pestakse võivad eritada ka kõiksuguseid plastosakesi ja kemikaale, mis meie kehasse ladestuvad ja näiteks vähki võivad tekitada.
Eelmisel sügisel tõmbasin oma sügavkülma otsustavalt välja, ei teagi kas sellepärast, et hirmusin plastkarbimürkide teadvustamisest või sai saatuslikuks energiahindade manipulatsioon, mis tõstis Eestis elektrihinna nii kõrgele, kui ei kunagi varem.
Küllap oli see kõik kokku kõhutunne ja ilmselt ka teadmine, et suhkur leevendab stressi.
Igal juhul on mul nüüd taas pühapäevahommikul pannkoogid vaarikamoosiga, lõunaks jõhvikamannavaht ja õhtuks maitsev moosisai. Sõpradega on põnev moosiretsepte vahetada ja see loob uutmoodi suhtlusringi inimestest, kes kunagi ei räägi poliitikast ja ei lase kurjust oma õuele.
Aga veel üks kummaline tähelepanek, enimmüüdud poemarjad on pärit algselt Ameerikast – kännasjas mustikas on see, mis kaunistab meie ajakirjades kõiki kooke kreeka maasikate kõrval. Omamaiseid marju müüakse aina vähem, sest need ei ole „kaubandusliku välimusega“. Aga sel aastal ongi meie aedades ja metsas marjapõud, kohati võttis külm ära isegi mustsõstrad, murakaid saigi ainult peotäie. Tänada tuleb siiski Euroopa Liitu, sest viimastel aastatel on Eestis tema rahalisel toel rajatud palju uusi marjaistandikke ja õunapuuaedu, ja mis kõige kentsakam, ka viinamarjaistandikke. Mustsõstrakilo maksab tänavu Eesti turul 5-10 eurot.
