Pean alustama sellest teadmisest, et mul on varsti surm silme ees. Ilmselt saabub see kunagi, kui mu suur varvas jääb jälle kinni püksisäärde, kui ma hommikuti riietun. Nii olen ma nagu toonekurg ühel jala seistes ja proovides riietuda juba mitu korda kukkunud. Ei saa aru, kas põhjus on selles, et ma ei suuda enam oma jalga kõrgele tõsta või on mu kõht liiga suureks kasvanud ja jääb kummardudes ette. Kuid tänini olen siiski suutnud veel kuidagi hakkama saada.
Eile olin ma sunnitud sõitma Võrru supermarketisse, et osta ära nädala toit, aga ka meie talukoerad vajasid oma kuivtoitu. Minu Lada on praegu töökojas, et iga-aastaseks ülevaatuseks ta sõidukorras oleks. Ilmselt veel ühe aasta peaks ta vastu pidama, siis tuleb midagi välja mõtelda, et maal liikuda saaks, sest kauem ta küll vastu ei pea. Minu arvates võiks nendel autodel, mis sõidavad ainult külavahe-teedel, valgel ajal ja väikese kiirusega, olla eriluba. Praegu pean ma igal aastal kaks korda vahetama oma Ladal rehve nagu kõik teisedki, kuigi külavaheteel võiksin ma ju naastrehvidega aasta läbi sõita, see ei mõju nendele teedele mingil moel. Samuti ei peaks mõjuma auto ülevaatusel ka see, kui ta on poripritsmeid täis. Kuigi minu Lada käivitub talvel ka miinus 35˚ C juures, töötab nagu kellavärk 99 % ajast, ei pruugi ta ülevaatust siiski läbida, sest esiuksed on niimoodi roostetanud, nagu oleks nende sees kuuliaugud. Ja kui ma peaksin oma autoga kuhugi lõplikult kinni jääma, siis tulevad mu naabrid ja tõmbavad oma traktoriga mu igal juhul välja.
Kuna mu Lada oli töökojas, siis laenasin oma naabrilt Michaelilt tema veoauto. Michaeli talus on korralik wifi, mida meie talus ei ole võimalikki sisse seada, sest seal pole mitte mingisugust levi. Meilt saab hea tahtmise juures saata e-kirju kasutades dial-up´i läbi raadiotelefoni. Kui aga ühe kirja saatmiseks kulub neli tundi, siis saan ma sellest tugeva migreeni ja pole üldse kindel, kas kiri kohalegi läheb. Seega kasutan ma Michaeli juures alati hea meelega võimalust saata oma kirjad ära sealse wifi kaudu. Kui kirjad olid ära saadetud, siis küsisin Michaelilt, kas tema ka midagi Võrust vajab. Temal oli tarvis vannitoas ühel torul ventiil ära vahetada. Ehitustarvete poodi oli mul endalgi asja ja ma asusin rahumeelel teele. Nagu ikka, pidime Michaeliga arved tasa tegema siis, kui poes käidud.
Kui ma lõpuks Michaeli veoautoga Võrru poodi jõudsin, siis avastasin, et rahakott kõige kaartidega oli koju jäänud! Taskus aga polnud mul rohkem kui kolmsada krooni. Mõtlesin, et palju see Michaeli plastmassven-tiil ikka maksta võib, selle kõrvalt aga saan osta veel mõned söögiasjad nii endale kui rõõmustada ka oma kaht koera. Kuid võta näpust – plastmasstükk maksis 299 krooni! Kui ma selle ostan, siis jäävad mu truud koduhoidjad ilma oma maiustustest, kuid kuna nende peremees on taimetoitlane, siis on and minu meelest veel isegi kannatlikud olnud. Kui ma aga jätan naabrimehe soovi täitmata, siis miks oleks ta pidanud mulle oma autot laenama või lubama wifit kasutada. Piinlik oleks olnud talle ka öelda, et seadsin oma koerte soovid tema omadest ettepoole. Enda peale ma tol hetkel ei mõelnudki, sest talukeldrist võib leida kõiki aiasaadusi. Lõpuks langes liik Michaeli vannitoa ventiili kasuks.
Ma alustasin oma lugu sellega, nagu oleks mul surm silme ees. Paistab, et ma olin liiga rutakas seda mõtet väljendades, sest äkki kerkis mu silme ette kohutav võimalus – mis siis, kui koju jõudes selgub, et mu koerad on seal asjade üle otsustamise enda kätte võtnud? Praegu on juba oktoober ja ellujäämise küsimus on saanud eluküsimuseks.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
[email protected]
