Alar Konist, riikliku tehnikaprofessuuri – põlevkivitehnoloogiate täitja, volitatud soojusenergeetikainsener, tase 8
Eesti energeetika diskussioon kipub taanduma liiga lihtsale vastandusele: kas vana põlevkivisüsteem või puhas tulevik. Tegelik valik on keerulisem ja meie riigi jaoks palju olulisem. Peame samal ajal vähendama heidet, hoidma elektri hinna mõistlikuna, tagama varustuskindluse ning vähendama sõltuvust impordist. Teisisõnu panustama energiajulgeolekusse. Ühe eesmärgi saavutamine teiste arvelt ei ole energiapoliitika, vaid soovmõtlemine.
Julgeolek algab kogu süsteemist
Sõda Ukrainas ja Euroopa energiakriis on näidanud, et energia ei ole ainult majandusküsimus. See on riigi toimimise, elanike heaolu ja julgeoleku küsimus. Kui elektrit ei ole hetkel, mil seda vajatakse, ei päästa meid ka väga madal aasta keskmine hind.
Seetõttu tuleb elektrisüsteemi hinnata tervikuna. Lisaks tuuliku, päikesepaneeli või elektrijaama tootmiskulule tuleb arvesse võtta võrke, reservvõimsusi, salvestust, sageduse hoidmist, tasakaalustamist, ühendusi ja kriisideks valmisolekut. Samuti tuleb arvestada, millal võimsus tegelikult kättesaadav on. Elektrisüsteem ei saa töötada ainult lootusele, et tuul puhub ja päike paistab just siis, kui tarbimine on kõige suurem. Täna võrreldakse kahjuks vaid erinevate energiatootmiste LCOE hindu, mis ilmselgelt jätab juhitavad võimsused halba valgusesse. Selle juures unustatakse ülejäänud süsteemikulud, mida on vaja, et elekter tarbijani jõuaks. Nimelt LCOE näitab ühe tootmisüksuse keskmist elektri hinda selle tootmisseadme juures, kuid FSCOE arvestab lisaks ka võrgu-, salvestus-, reservi- ja tasakaalustamiskulusid ehk kogu elektrisüsteemi tegelikku hinda.
Ka süsinikuhinna võrdlemisel tuleb olla ettevaatlik. Euroopa Liidu kõrge heitmehind ei tähenda automaatselt, et kogu maailm tegutseb samadel tingimustel. Kui meie tootmine muutub kallimaks, kuid tarbimine ja tööstus liiguvad riikidesse, kus heite hind on väiksem või puudub, ei pruugi üleilmne heide väheneda. See võib hoopis nõrgendada Euroopa konkurentsivõimet ja suurendada sõltuvust impordist.
Põlevkivi ei ole mustvalge küsimus
Põlevkivi kasutamise keskkonnamõju ei tohi ilustada. Vananenud tehnoloogia külge klammerdumine ei ole lahendus ning senist süsteemi ei saa lihtsalt muutmata kujul pikendada. Samal ajal ei anna ka loosung „põlevkivist kohe loobuda” vastust küsimusele, millega asendame juhitava tootmise, kuidas hoiame võrgu stabiilsena ja kuidas säilitame kriisitaluvuse. Selle eesmärgi täitmiseks on seatud plaan rajada 1000 MW uusi kiirelt juhitavaid tootmisvõimsusi. See tundub paberil ilus, aga selle juures jäetakse ütlemata, et need oleks gaasijaamad, mis hakkaks tööle fossiilse maagaasiga, mida peame importima ja me kõik näeme, kui ebastabiilne see turg on. Jutt tulevikus selle asendamisest rohegaasiga ei ole pädev, sest hiljuti valminud Tallinna Tehnikaülikooli uuringust selgus, et rohemetaani potentsiaal on ligikaudu 0,8 TWh.
Eestil on põlevkivi ümber kujunenud oskused, taristu, teadmus ja inimesed. See ei tähenda, et peaksime jätkama samamoodi. See tähendab, et meil on võimalus muuta olemasolev kompetents uue energia- ja tööstuspoliitika osaks. Ida-Virumaa ei vaja sõnumit, et tema roll on lõppenud. Ta vajab usutavat tulevikku, kus teadus, tööstus, haridus ja kohalikud inimesed kuuluvad ühte plaani.
Kõrgem väärtus algab väljaspool katelt
Põlevkivi tulevik ei pea seisnema ainult selle põletamises või õli tootmises. Oluline küsimus on, kuidas kasutada toorainet võimalikult targalt ja väiksema keskkonnajalajäljega. See võib tähendada keemiatööstuse lähteaineid, põlevkivi töötlemisel tekkivate materjalide väärindamist, süsinikupõhiseid materjale, vesinikuga seotud lahendusi ning süsiniku kogumise ja kasutamise tehnoloogiaid.
Selline suund ei ole pelgalt tehnoloogiline unistus. Eesti ülikoolides ja ettevõtetes tehakse tööd selle nimel, et muuta põlevkivi ja selle jäägid kõrgema väärtusega toodeteks. Uute lahenduste hindamisel tuleb aga vältida järjekordset lihtsustust: iga uus tehnoloogia peab läbima kogu olelusringi, kulude, heite, vee- ja materjalikasutuse ning tegeliku turuvajaduse kontrolli. Näiteks TEM-TA73 projektis uurime biomassi, põlevkivi ja hapnikukandjate koostoimet, et leida Eesti kohaliku tooraine energia- ja tööstuslikuks väärindamiseks väiksema heitega ning paindlikumaid lahendusi.
Mida peaks Eesti praegu tegema
Esiteks peab iga energiapoliitiline otsus näitama kogu süsteemi hinda ja riski, mitte ainult ühe seadme näitajat. Kui tootmisvõimsus suletakse, peab asendus olema olemas enne sulgemist, mitte alles strateegiadokumendis või tulevaste põlvede lahendada.
Teiseks tuleb arendada juhitavaid tootmisvõimsusi koos salvestuse ja võrkudega. Taastuvenergia kasv on olnud kiire, kuid selle väärtus sõltub sellest, kas elektrisüsteem suudab selle toodangu ka õigel ajal vastu võtta ja tarbijani viia. Kogu energiasüsteem ei tohiks olla rajatud ühele tehnoloogiale ja tuleb omada võrgus tootmisvõimsusi, mida saame kasutada, kui päikest ei ole ja tuul ei puhu.
Kolmandaks tuleb Ida-Virumaale suunata rohkem teadus- ja arendusinvesteeringuid. Üleminek ei saa olla ainult sulgemiste kalender. See peab sisaldama uusi tehaseid, pilootseadmeid, ümberõpet, inseneriharidust ja pikaajalisi tellimusi. Kohalikud inimesed ei vaja pelgalt toetust muutuse üleelamiseks, vaid võimalust muutuse kujundamises osaleda.
Neljandaks peab Eesti rääkima energiaimpordist ausalt. Mõni lahendus võib vähendada kohalikku heidet, kuid samal ajal suurendada sõltuvust imporditud kütusest, seadmetest või kriitilisest toorainest. Varustuskindlus ei tähenda ainult seda, et elekter on täna odav. See tähendab ka seda, et meil on kriisi ajal valikuid.
Jätkusuutlik ja turvaline Eesti
Eesti energia tulevik ei pea olema valik keskkonna ja julgeoleku vahel. Meie eesmärk peab olema süsteem, mis on väiksema heitega, majanduslikult mõistlik ja piisavalt mitmekesine, et ükski katkestus, hinnatõus ega geopoliitiline muutus ei muudaks meid abituks.
Selle saavutamiseks vajame vähem loosungeid ja rohkem ausat arvutust. Põlevkivi ei ole automaatselt lahendus, kuid see ei ole ka automaatselt takistus. Küsimus on selles, kas suudame kasutada Eesti teadmust ja inimesi nii, et vana tööstuse kogemusest sünniks uus, puhtam ja suurema väärtusega energiamajandus.
Eesti sõnum oma inimestele kodu- ja välismaal peaks olema lihtne: me liigume edasi, kuid teeme seda nii, et varustuskindlus, majanduslik toimetulek ja inimeste väärikus ei jääks ülemineku hinnaks. Kasutades selle saavutamiseks spetsialiste, teadmisi, tehnoloogiaid ja ressursse, mis on meil kohapeal olemas.
Käesolev kirjatükk kajastab autori isiklikku arvamust.
Alar Konist
Riikliku tehnikaprofessuuri – põlevkivitehnoloogiate täitja, volitatud soojusenergeetikainsener, tase 8
