Saatsin kaks päeva enne sügisest madisepäeva president Alar Karisele ja õiguskantsler Ülle Madisele kirja. Tahtsin teada, mida Eesti Ameerika Ühendriikidega kriitiliste toormete vallas kokku leppida kavatseb. Kas jutt käib üksnes Sillamäe tehasest ja uutest investeeringutest või ulatub see ühel päeval ka meie maapõue? Kas rahvas ja Riigikogu näevad kokkuleppe teksti enne, kui sellele allkiri antakse?
Vastused sain. Selgust ei saanud. Presidendi kantselei vahendas välisministri kinnitust, et Eesti maavarade üle läbirääkimisi ei peeta. Läbirääkimiste kohta lähemat teavet kantseleil endal ei olnud. Õiguskantsleri kantselei selgitas, et vastastikuse mõistmise memorandum ei ole õiguslikult siduv ja seda ei pea Riigikogu ratifitseerima. Vastuses toetuti samuti ministri ütlusele. Kummastki kirjast ei selgu, et vastajad oleksid memorandumi kavandit üldse lugenud.
Sellist kirja lugedes tuleb vägisi mõte tehisajust. Sisestad küsimuse, masin leiab sobiva seadusepügala ja väljastab ladusa vastuse. Ma ei tea, kas ametnikud kasutasid tehisaru. Mind teeb rahutuks see, et riiki juhtiv ametnik võib töötada täpselt samamoodi. Ta loeb sõna „memorandum”, otsib sellele e-seadustikust sobiva seaduspügala ja saadab kodaniku järgmise ukse taha. Aga kui kaalul on maa, vesi ja tulevased otsused, tahaksin kuulda vastust, mis seal memorandumis tegelikult kirjas on.
Milleks on presidendil ja õiguskantsleril nõunikud, kui nende vastus sõltub vaid sellest, mida minister on öelnud telekaamera ees? ERR-i teatel ütles Margus Tsahkna 18. septembril, et eesmärk on arendada kohalikku tööstust ja tuua investeeringuid, Eesti maavarade üle aga läbi ei räägita. Mind häirib ka see, kui kergesti taandub küsimus ühe inimese usaldamisele. Välisminister Margus Tsahkna ametlik elulugu loetleb erinevates ülikoolides õppimist, kuid ei nimeta omandatud magistrikraadi. Kraad üksi ei tee kedagi heaks ministriks. Ent kui rahval palutakse uskuda ministri sõna ilma lepet nägemata, on tema otsustusviis avaliku arutelu küsimus. Mäletame möödunud aasta Kasahstani visiidi vaidlust, Eesti suursaadik soovitas president Karisel jätta osa Ukraina toetamise sõnumeid välja ütlemata ning Tsahkna asus seejärel jõuliselt selgitama, missugune peab olema Eesti ühine välispoliitiline sõnum. Miks peaks meie maapõue puudutava kokkuleppe puhul piisama ministri uskumisest?
Põhiseaduses on kirjas: „§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.“ Igaühe hool on põhiseadust täita. Seadus annab küll valitsusele õiguse sõlmida vastastikuse mõistmise memorandumeid ja iga niisugune dokument ei vaja Riigikogu ratifitseerimist. Ent õigus sõlmida koostööd ei vabasta kohustusest selgitada, millist koostööd kavandatakse. Esimene paber võib olla mittesiduv, järgmised sammud juba hoopis maisemad: investeering, tarneleping, tehas, kaevandamisluba. Millises punktis kutsutakse rahvas ja parlament laua taha? „Peale lahingut rusikatega ei vehita,“ on kombeks öelda meie arendajatel.
Leedu välisminister ja USA riigisekretär kirjutasid kriitiliste mineraalide koostööraamistikule alla 17. septembril Washingtonis. Itaalia tegi seda 21. septembril New Yorgis. Eesti ja USA kavandatava memorandumi allkirjastamise kohta pole ma avalikku kinnitust leidnud, küll teatati, et Tsiatsungõlmaa kasarmutesse Nursipallu tulevad nüüd tagasi USA sõjaväelased.
Leedus on USA väed viibinud rotatsiooni korras juba aastaid, nende kohalolekut ei antud vastutasuks septembris sõlmitud maavarade lepingu eest. Üks rotatsioon lõpeb, järgmise saabumine sõltub uuest otsusest. NATO ühiskaitse kohustus jääb, kuid ükski maavarade memorandum ei garanteeri, et sama arv USA sõdureid seisab siin ka kõige raskemal päeval. Ma ei taha, et meie maapõuest räägitaks justkui hinnast, mille eest julgeolekut osta.
Ja kui jutt käib tõesti ainult töötlevast tööstusest, siis küsigem lõpuks tooraine kohta. Sillamäe Silmeti omaniku Neo Performance Materialsi 2026. a esimese kvartali aruande järgi saab tehas haruldaste muldmetallide tooret Venemaa tarnijalt. Venemaa tarneahela ühes otsas asub Lovozero kaevandus Koola poolsaarel, seal kaevandatud lopariidikontsentraat viiakse edasi Solikamski tehasesse. Avalikud aruanded ei näita iga Sillamäele jõudnud saadetise täpset päritolu, kuid need näitavad, miks tooraine teekonda tuleb küsida.
Lujavr ehk vene keeli Lovozero on meie sugulasrahva saamide maa. Loper on vene sõimusõna saamide kohta, nii nagu eestlaste kohta tsuhnaa. Neid kasutati, kui põlisrahvad hakkasid vastu kolonisatsioonile, ka mägede ussitamisele, seest tühjaks kaevandamisele. Mäletate veel fosforiidisõda? Need tundrud Saamis on põline kodu, kus mägede, põhjapõtrade ja inimeste teed on põimunud kaua enne tänaseid toormeahelaid. Olen sõitnud Revda kaevanduse lähedal, lõhkikäristatud tundur, happevihmad. Kuskil kaugel räägitakse tarnekindlusest. Ühe pisikese linna alale küüditatud rahvakillul tuleb seal edasi elada. Kui ma küsin, kelle maavaradest saab Narvas alguse pisike magnet sõjamasina põues, küsin ühtlasi, kelle maa selle eest vaiksemaks või vaesemaks jääb.
Mis saab siis, kui Venemaa tarneahel katkeb? Kas otsitakse mujalt uut tooret või pöördub pilk Eesti fosforiidile? Eesti Geoloogiateenistus uurib ka fosforiidis leiduvaid väärtuslikke muldmetalle. Praegustes turutingimustes ei pea ta uuritud Aru-Lõuna ala kasutuselevõttu majanduslikult põhjendatuks, kuid nimetab fosforiiti strateegiliseks varuks, mille kasutamine võib olude muutudes uuesti päevakorda tulla.
Pandivere peale mõeldes ei näe ma maavarakaardil oranži fosforiidimaardlate värvilaiku. Näen meie joogiveereservuaari, kust saavad toitu meie jõed ja kaevud. Ma ei väida pelgalt, et tulevane fosforiidikaevandus võib jätta pool Eestit joogiveeta. Aga just seepärast küsin ma juba praegu, kus asub see punane joon, millest üle ei astuta. Kui ühel päeval lähevad toormehinnad üles ja Venemaa tarneahel sulgub? Imelik, et see praegu üldse toimib, kuigi Eesti kiitleb Euroopas, et tal pole strateegiliste varude leppeid agressoriga? Kas siis on Pandivere vesi otsustajate silmis väheväärtuslikum kui uus kaevandus?
Ma tahan näha memorandumi teksti või vähemalt Eesti läbirääkimiseesmärke. Kas Eesti maavarad on sellest selgelt välja jäetud? Kas käsitletakse üksnes töötlemist? Millised eelised võivad saada ettevõtted ning millal tulevad järgmised kokkulepped avalikku arutellu? President ja õiguskantsler võiksid neid küsimusi samuti küsida.
Kristel Vilbaste, [email protected]
