Keset Ameerika Long Islandit, tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestist, kõlas sel suvel laste suust eesti keel.
Olin esimest korda välis-eestlaste lastelaagris, mis oli tänavu pühendatud teatrile. Koos Teatribussi meeskonnaga, Marko Mäesaare ja Toomas Lungega, juhendasime nädala jooksul näitlemistunde ning valmistasime lastega ette „Punamütsikese“ lavastust.
Esmapilgul tundus ülesanne pigem lihtsamate killast olevat, ent tegelikkuses osutus see parajaks pähkliks. Laagrilaste eesti keele oskus oli väga erinev – mõni rääkis seda vabalt, teine mõistis vaid üksikuid sõnu ning osade jaoks oli eesti keel peaaegu tundmatu. Nädala lõpuks ootas aga kõiki üks ja sama lava ning ühine eesmärk ehk tuli jutustada „Punamütsikese“ lugu eesti keeles.
Just see muutiski kogu laagrikogemuse minu jaoks eriliseks. Eesti keele omandamine ei olnud laagris lihtsalt õppeaine, mida pidi tunnis harjutama. Seda õpiti läbi mängu, laulmise, näitlemise ja omavahelise suhtlemise. Oli vahva näha, kuidas lapsed, kellest paljude igapäevane elu möödub ingliskeelses keskkonnas, õppisid nädala jooksul sõnu ja lauseid keeles, mida rääkisid nende vanemad, vanavanemad või vanavanavanemad.
Selle nädala jooksul hakkasin palju mõtlema ka pärimuse peale. Me kipume vahel pärandist ja kultuurist rääkima kui millestki, mis kuulub ainult minevikku: vanadesse raamatutesse, muuseumidesse või ajalootundi. Long Islandil olles sain selgelt aru, et kultuur püsib elus ainult siis, kui inimesed seda päriselt edasi kannavad. Seda kõike ka tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestist. Mulle tundus kohati, et Ameerikas hoitakse Eesti kultuurist tugevamalt kinni kui mõnes Eesti kodus.
Võib-olla just seetõttu, et kui elad Eestist kaugel, ei saa võtta oma keelt ja kultuuri iseenesestmõistetavana. Eestis ümbritseb eesti keel meid iga päev ja selle erilisus kipub seetõttu ka hajuma. Välismaal tuleb aga teadlikult otsustada, et räägid lapsega eesti keeles, õpetad talle eestikeelseid laule, viid ta rahvatantsu, tähistad Eesti tähtpäevi või sõidad temaga suvel Eesti laagrisse. Ma usun, et just siin peitubki pärimuse edasiandmise üks võtmekohti. Kultuur ei püsi elus üksnes minevikku talletades, vaid siis, kui see on osa meie igapäevaelust.
Nädala lõpuks valmiski meie „Punamütsikese“ lavastus, kuid etendusest endast olulisem oli teekond selleni. Lapsed ei õppinud üksnes oma rolle, vaid said ise osaks kultuurist, mida neile edasi anti ja mida nemad saavad ühel päeval omakorda ise edasi kanda. Long Islandilt lahkudes jäin mõtlema sellele, kuidas Eesti vaim ulatub ametlikust riigipiirist palju kaugemale.
Kultuur ei püsi elus üksnes mäletades, vaid see vajab inimesi, kes seda iga päev hoiavad ja järgmisele põlvkonnale edasi annavad, kuna meie pärimus on elav vaid seni, kuni leidub keegi, kes seda edasi kannab.
Karmen Karus, näitleja
