Taas on alanud uus kooliaasta. Nagu vääramatu loodusjõud, saabub Eestis kõigile lastele, lapsevanematele, kooliperedele see pidulik ja natuke ärevaks tegev päev – 1. september.
Pole võimalik kirjeldada ülevat tunnet, mida tunneb sel päeval üks pisike poiss või tüdruk, suus iga päev kangutamist vajavad loksuvad hambad ja peas mõte “Ma olen juba suur, ma lähen kooli!” või lapsevanem, kes südamevärinal ja õhinal kujutab ette “…ja siis ülikool ja siis…”.
Töötan ka ise õpetaja ja lektorina ning selle päeva elevus on ikka tõsiselt üks aasta tipphetki. Lapsed, kes suvega noorteks meesteks ja neidudeks sirgunud, naeratused ja uudishimu uue ees – seda ei saa millegagi võrrelda!
Rõõmu kõrval on aga sel aastal varjutamas seda kaunist uut algust Eesti õpetajate plaan streikima hakata. Eesti Haridustöötajate Liit tõdeb, et õpetajate puudus ning nende madal palk on üks olulisemaid praeguse ühiskonna probleeme. Tõepoolest – väikese rahvana oleme ju varemgi öelnud, et peame saama suureks oma vaimult, oma hariduselt. Kas on see aga võimalik, kui varsti pole klassi ees enam pedagoogiharidusega õpetajaid või kui nad töötavad pikka aega ülekoormusega, alamakstuna?
Haridustöötajad on välja öelnud, et kui õpetajate palka ei tõsteta 2023. aastaks 120%le keskmisest palgast, algabki sügisel streik. Praegu moodustab õpetajate miinimumtasu, 1412 eurot, vaid umbes 82% keskmisest, ca 1710 eurosest palgast. Õpetajate palgamääradest ning nende väiksusest on tegelikult räägitud juba ammu, lausa pidevalt, kuid ometi lohiseb õpetajate töötasu ikka tunduvalt madalamal kui vabariigi keskmine. Mure on tõsine, sest lisaks õpetajate puudusele on üle poolte õpetajatest kaalunud töölt lahkumist, vastanutest 74% pidas põhjuseks just madalat palka ja ligi 70% suurt töökoormust. (EHL uuring). Samuti vananeb Eesti õpetajaskond kiiresti, sest noori õpetajaid ei tule piisavalt koolidesse tööle.
Legendaarne koolijuht Lauri Leesi ütleb Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus ilustamata: “”Kui õpetaja palk on võrdsustatud täiesti tavalise sulase palgaga, siis ei olegi oodata, et laps hakkab teda austama. Miks ta peaks teda austama? Ta ju seda puudelõhkujat ka ei austa, kes kutsuti tema hoovi peale puid lõhkuma.”
Viimane Eesti Ekspress kirjutab pikalt õpetajate läbipõlemise probleemist, õpetajatele esitatavad nõuded ja ootused on ülikõrged. Ei ole ju õpetaja ammu enam vaid tunniandja. Ta on ka sotsiaaltöötaja, klassijuhataja, psühholoogiline tugi, erivajadustega õpilaste märkaja ja toetaja, probleemide lahendaja, tunniväliste ürituste korraldaja, õppekavade arendaja ja palju-palju muud veel. Igas rollis peab õpetaja ennast koolitama ja arendama. Lisaks, ei saa õpetaja kunagi klassi ees olla pahas tujus, juuksed sassis või muidu “liimist lahti”. Õpilaste õppimise toetamiseks peab õpetaja leidma alati endas ressurssi olla rõõmus, heatahtlik, toetav, alati õpilase jaoks olemas! Kellahelina peale valmis.
Samas on viimased koroonaaastad pannud õpetajatele sageli raske lisakoormuse ning osadele õpetajatele on langenud ka sõjapõgenike õpetamisega seotud lisaülesanded. Ilmaasjata ei kirjutanud Kuressaare Hariduse kooli 53 õpetajat hiljuti avalikku pöördumist Saaremaa valla ja kooli juhtidele, et nad on hädas ukraina põgenike laste õpetamisega. Õpetajad on püüdnud neile igati abiks olla, kuid vene või ukraina keele oskus ei ole Eesti Vabariigis õpetajana töötamiseks vajalik eeldus, ning keeleprobleemid tekitavad olukorra, kus tunnis jäävad kannatajateks hoopis Eesti lapsed – sest õpetaja peab purssima vene keeles ainet selgeks ka põgenikust lapsele. Abi, tugisüsteeme ja rahastust selleks aga napib.
Õpetaja töö igakülgne väärtustamine on omakorda otseselt seotud õpetajate järelkasvuga, ja just see on teine probleem, mis palgaküsimuste juures täna haridussüsteemi kummitab. Kui ühiskonna, perede ootused koolile ja õpetajale on väga kõrged, siis ühel hetkel tuleb küsida, kas need ootused on realistlikud, saavutatavad, inimlikud? On need jõukohased ka noorele, alles oma õpetaja teekonda alustavale õpetajale? Ühelt poolt on kool olnud kui konveiersüsteem, kus lapsed õpivad fakte, teadmisi, mida kontrollitakse testide ja eksamitega. Teiselt on uuenenud õpikäsituse keskmes õppija individuaalse arengu toetamine, tema potentsiaali avamine – seda aga endiselt klassiruumis, kus istub 45 minuti jooksul 30 ja rohkem särasilma. Ja järgmise 45 minuti jooksul, järgmine “komplekt”. Ootame õpetajalt uue õpikäsituse rakendamist, asetades ta endiselt konveierisse?
Eesti õpetajad on erakordselt võimekad, empaatilised, targad, ennast pidevalt arendavad ning lapsi väga hästi õpetavad (mida kinnitavad ka rahvusvahelise PISA uuringu tulemused), kuid tundub, et oleme sellega vist liialt harjunud? Nõuame ja ootame meie õpetajatelt aina rohkem ja rohkem, kuid väärilist töötasu selle keeruka ja vastutusrikka ameti eest maksta eriti ei taha. Väärtustamise küsimus tõusis teravalt esile ka Eesti ühiskonnas nüüd, kui uuele Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juhile määrati palgaks pea 12 000 euri (võrdluseks – Eesti Vabariigi presidendi töötasu on ca 6500 euri). See tekitas palju vastukaja ka õpetaja töö väärtustamise ümber. Piltlikult – puu kasvatamise eest maksame vaat et kümme korda rohkem kui inimese kasvatamise eest?
Kooliaasta algab, astrite ja gladioolid kimbud õpetajate vaasides, mis 1. septembri aktusel neile kingiti, hakkavad vaikselt väsimuse märke näitama. Algab igapäevane õppetöö – täis rõõme, siginat-saginat… aga vahel ka täis muret, väsimust, motivatsioonilangust meie kallite õpetajate jaoks. Me kõik tahame ja arvame oskavat kaasa rääkida, mida täpselt ja kuidas meie võsukestele koolis peaks õpetama, me ootame, et ka meie eneste tegematajätmisi korvaks koolis taas Õpetaja. Meenutame siis oma Õpetajaid, oma lapsepõlvest, kes on jäänud meile eeskujuks ja majakaks aastakümneteks. Toetagem ja tunnustagem endisi ja praegusi õpetajad rohkem ning nõudkem ka neile väärikat palka, õiglasemat kui puu kasvatamise eest. Sest Eesti rahvas saab vaimult suureks ikka tänu meie õpetajatele.
