Raul Pettai
Kirjutan neid ridu, vaadates tagasi suurest kõrgusest, sest veidi mõni nädal ja siis ületan 95. piirjoone.
Selles viimases pole küll midagi erilist, sest inimelu pikkus oleneb lugematutest teguritest. Sama võib öelda elu detailide kohta. Nüüd aga, olles jõudnud eelmainitud ajatähise juurde, on pilk siiski avardunud sedavõrd, et saab teha laiemaid üldistusi. Saab elu jaotada enam-vähem loogilisteks perioodideks ja siis vaadelda neid iseloomustavaid tegureid lähemalt. Alustan 60-aastastega.
60-aastased
60. sünnipäeva ületades avaneb inimelu üks tähtsamaid ajajärke. Enamus inimestest lahkub tööpõllult, mida on aastakümneid haritud, läheb kas pensionile või hakkab oma kulul elama. Pole enam vaja hommikul vara tõusta ega tööle sõita. Ollakse mitte ainult oma aja peremees, vaid avaneb ka ruumiline vabadus. Võid ühel päeval müüa senise, kauaaegse kodu, pakkida oma vara ja siirduda Floridasse, Hawaiile või kuhu iganes on aastaid unistatud minna. Nii on siis see aastakümme paljudele elu oluliseks pöördepunktiks, eriti veel kui vahepeal oma jalgadele tõusnud järeltulijad – pojad-tütred – on ametis endi eluplaanide formuleerimisega. Jääb vaid soovida, et tervislik seisund ning muud olulised tegurid on inimesele selles eas jätnud vabad käed.
70-aastased
Seda aastakümmet võib mitmes mõttes pidada tänapäeva inimese elu üheks haripunktiks, eeldusel muidugi, et rajatud uus elutee on kulgemas rahuldavalt. Nüüdseks ollakse harjunud uue, vabama eluga, mis võimaldab seniste huvialade süvendamist, uute õppimist ja eelkõige laiemat seltskondlikku koostööd ümbritseva maailmaga. Piiranguid ea tõttu muidugi on – füüsiline sport, pallimängud jne ei istu enam – aga neid asendab aktiivne seltskondlik ja vaimne tegevus mitmel alal: klubid ja sõbrad, huvi kino ja teatri vastu, kirjandus ning raamatukogu jne. Ja kui tervis võimaldab, siis nauditakse merereise turismilaevadel, mis tänapäeval on kasvavalt populaarsed. Viimaks loodame, et vahepeal täisealiseks jõudnud noorem generatsioon on säilitanud sideme vanematega ja suudab neile vajaduse korral pakkuda abi ning toetust.
80-aastased
Inimese 80ndate aastate ajajärku võiks iseloomustada järgmiselt. 70-aastaselt istuti veel printside/printsessidena suures saalis pidulauas. Lauldi, rõõmustati ja tunti igati vabalt. Kui aga aeg jõudis 80-ni, vaibus see ülemeelikus, sest avanesid uksed ja sisenes saatjaskond, hoides kuldseid kroone. Nad astusid aeglaselt lauast lauda ning iga külaline ehiti krooniga teda monarhiks kuulutades. See oli liigutav, mõtlemapanev tseremoonia, eriti kuna mõnigi kroon asetati lihtsalt lauale, sest iste oli tühi… Kui viimaks kogu pidulik toiming oli lõppenud, jäid kroonitud liikmed veel kauaks kokku, nautides üksteise lähedust ja meenutades möödunud aegu.
90-aastased jne
Ja kuna juba 80-aastastega oli probleeme, siis võib arvata, kuidas siit edasi läheb. Tõsi, vanemaid liikmeid veel leidub. Näiteks, vanim mu sõprade hulgas on 105, kuid read on hõredad. Harva saab neilt sõnumeid, sest isegi arvuti või mobiil toksimine pole enam lihtne. Ja ühel päeval katkeb seegi side. Langetan seepärast pea ja meenutan tänutundes neid, keda enam pole. Ühtlasi aktsepteerin, et ajaga olen ka ise nende hulgas.
