Muretsemine pole muud kui probleemi edasilükkamine, seepärast tuleb katsuda selle lahendamiseks kohe midagi ette võtta või vastasel juhul peab selle lihtsalt unustama.
Eelmisel nädalal olin ma oma Tallinna kodus ja jätsin ühel öösel mõned dokumendid autosse, auto parkisin tänava äärde. Sellest ajast peale, kui me siia kolisime, pole meie autoga kunagi midagi juhtunud. Minu naine aga oli sellele vaatamata kogu aeg ärevil ja andis terve öö mulle teada, kui mures ta oli. „Kas me peaks siiski tooma need dokumendid üles tuppa?“ küsis ta kogu aeg. Ma saan aru, kui jätta autosse laptop, mobiiltelefon või rahakott, mis võiks huvitada pätte autoakent sisse lööma, aga hunnik vanu kaustu, mis on nööriga kinni seotud? Küsimus pole selles, kas ma oleksin pidanud tooma kaustad üles või mitte, küsimus oli selles, et lihtsam oleks olnud nad tuua üles kohe alguses, et mitte lasta oma naisel terve öö muretseda. Kõik lõppes muidugi õnnelikult ja keegi meie vanu kaustu ei varastanud.
Eelmisel nädalal käis mul Kurenurmes külas mitu vana sõpra, üks neist Juhan Labidas ja teine oli Peter Feldmann. Mõlemat olen ma tundnud juba lapsepõlvest saati, kui me elasime Lakewoodis. Juhan rääkis mulle, kuidas nad Ameerikas oma kinnistul maagaasi puurivad. Ta kinnitas, et talle meeldis minu mõte, mille järgi oleks tore, kui pensionil kaasmaalased tuleksid oma vanaduspõlve Eestisse veetma, selle asemel et Floridasse minna. Tema kavatseb seda teha järgmisel aastal. Peter Feldmann otsib samuti oma juuri. Ma arvan, et eks me tee seda kõik.
Juta Ristsoo elab nüüd Viljandi lähedal maal. Lõpuks ometi jõudsime me Heliga ka tema juurest läbi astuda teel Võrust Tallinna. Ka Liivi Jõe elab Viljandimaal, aga tema juurde pole ma veel jõudnud, kuid ühel päeval ma seda kindlasti teen.
Juta kodu on täiesti Juta nägu. Mul oli tunne, et ma olen läinud ajas 60-ndatesse aastatesse Maggies Farm´i. Tema elukaaslast Heikit oli mul ka nüüd võimalik lähemalt tundma õppida, sest nüüd ei olnud ta lihtsalt Juta kaaslane, kellena ma teda seni tundsin, vaid ma nägin, millega ta tegeleb, ja avastasin, et ta on ka edukas karikaturist!
Üks teema, millest me kõik omavahel viimasel ajal oleme rääkinud, on ajalugu. Meie isiklik ajalugu. Perekonnalugu. Selleks, et saada teada, kes me oleme. Ma olen kindel, et me kõik kanname endaga kaasas oma minevikku, me teeme seda valikuliselt. Meie koormaks on meie hirmud ja piirangud. Ja nagu on lood muretsemisega, nii on ka nende piirangutega – need on meile asjatuks koormaks. Me võime endalt mineviku ahelad maha raputada ja end vabastada. Me võime elu jooksul muutuda ja keegi ei saa meid peatada meie muutumise teel, kui me seda ei taha, välja arvatud meie ise.
Võib-olla seepärast on meil olemas Jumal. Kui me kanname endaga kaasas kõike halba, siis ilmselt kanname endaga kaasas ka kõike head, mis me oleme saavutanud. Siin olekski meil vaja erapooletut kohtunikku, kes ütleks, mis meie elulooraamatus on head ja mis halba ning teeks siis lõpliku otsuse, kokkuvõtte meie teekonnast.
Sellega seoses meenus mulle üks anekdoot.
Peetrus seisab taevas paradiisiväravate juures ja on imestunud uue tulija üle. „Oo! Poliitik tahab taevasse! Teiesuguseid pole meil siin palju! Ma ütlen sulle, mida ma nüüd teen. Ma lasen sul endal otsustada, kas sa lähed paradiisi või põrgusse. Oled ühe nädala kummaski ja tuled siis siia tagasi ning ütled mulle, kumma kasuks sa otsustasid.“
Poliitik laskus põrgusse, kus oli tema auks juba valmistatud ette kena pidu. Saabunu kõik soovid rahuldati kõige paremal moel. Nädal möödus lennates ja oli aeg minna paradiisi. Seal lendles poliitik nädala pilvede vahel flööti mängides. Ja oligi aeg Peetrusega uuesti kohtumiseks.
„Kas sa oled otsustanud?“ küsis temalt Peetrus.
„Jah, olen,“ vastas poliitik. „Ära saa minust valesti aru, mulle meeldis taevas ja seal lendlemine ja pillipuhumine, aga seda ei saa võrreldagi Playboy-tüüpi mõisaga põrgus! Ma olen otsustanud minna põrgusse.“
Öelnud seda, laskus poliitik otsemaid põrgukatlasse, kus hirmsad deemonid hakkasid teda piinama.
Poliitik aga hakkas nõudma, kuhu jäid joogid ja kaunid tütarlapsed.
Viido Polikarpus
[email protected]
