Inimesi, kes meist erinevad, pole kunagi kerge mõista. Tsiviliseeritud ühiskondades lahendatakse see probleem tavaliselt nii, et tehakse nägu, nagu seda probleemi ei oleks olemas. Nõukogude ja natsisüsteemid aga elimineerisid üldse haiged, vanad ja vigased. USA armees on homoküsimus lahendatud „ära küsi, ära sellest räägi“ põhimõttel, sest keegi ei suuda siin rahuldavat lahendust pakkuda.
Eesti haridusministril Tõnis Lukasel, kes vastutab selle eest, et Eesti lapsed saaksid parima hariduse, soovitasid geiaktivistid kohalt tagasi astuda. Nemad soovisid, et geiteema oleks esindatud kooliõpikutes, nagu see on Hollandis, millega Lukas aga ei olnud nõus. Geid põhjendasid oma soovi sellega, et haridusminister peab seisma kõikide elanikekihtide eest, seetõttu on ka geidel teistega samad õigused.
Iga ajalootudeng teab, et kõige loovamate ja vapramate inimeste seas kogu ajaloo jooksul on olnud palju homoseksuaale. Nimetagem vaid Leonardo da Vincit, Michelangelot, Aleksander Suurt, Oscar Wilde´i jpt. Homoseksuaalsus on tõestanud, et ta pole kunagi olnud intellektuaalselt, füüsiliselt ega loovuslikus mõttes kellelegi liiga tegev. Miks me siis seda kardame? Geimaailm ümbritseb meid iga päev. Ka Eestis tuleb geisid nimetades kohe nii mõnigi nägu ja nimi silme ette. Meditsiiniõed, stjuuardid, näitlejad, juuksurid, kokad oleksid mõned ametid, kust geisid leida pole mingi ime. Ja enamasti on nad oma erialal väga lugupeetud ja tublid.
Neis ühiskondades, kus nad on vastu võetud, on nad suutnud luua oma niši. Kui otsida tõelist naiselikkust, siis pole paremat näidet siin tuua, kui on geimees. Nad võivad olla väga hoolivad, õrnad, siirad ja emalikud, lühidalt öeldes – nende naiselikkus on viidud lausa karikatuurini. Ega seda ei saa neile ette heita. Nendeta oleks maailm märksa ebahuvitavam koht. Kuid see, kuidas nad end meile näitavad – mehed kõrgetel kontsadel, naisteriietes, paksu meigi all – ei pruugi olla meile vastuvõetav.
Milline koht on geidel bioloogiliselt? Teadlased on avastanud, et rotid, kes on pidanud liiga tihedasti kokkusurutult elama, on muutunud homoseksuaalseteks. Usutakse, et homoseksuaalsus on looduse vastus ülepopulatsioonile. Limiteeritud ressurssidega maailmas ei saa see olla halb ja minu meelest on see parem sõdadest ja katkudest. Kuid Hollandiga, mis on äärmiselt tihedasti asustatud, ei saa Eestit võrrelda. Meil on vähem kui poolteist miljonit inimest ja sündivus väga madal, meile oleks homo-seksuaalsuse ametlikustamine katastroofiline.
Enesesäilitamise tung on üks võimsamaid tahteavaldusi üldse. See on kindlaim viis tagada inimkonna jätkumine ja see saavutatakse ainult laste kaudu. Geiühiskond seda ülesannet täita ei saa.
Meie haridussüsteemi jaoks oleks enda väljasuretamise propageerimine sama, kui lemmingute järeleahvimine. Lemmingud on arktilised närilised, kes mingil põhjusel aeg-ajalt kogunevad massiliselt kokku ja sooritavad kõik koos suitsiidi, viskudes üksteise järel kaljudelt alla. Mõnes mõttes käituvad meie noored juba praegu lemmingutena, kui nad joovad alkoholi ja tarbivad narkootikume.
Kuid üks asi, mis siin praegu puudub – ja see paistab poliitikas alatasa puudu jäävat –, on huumor. Lukas soovitas, et Oskar Luts tuleks hauast üles kaevata ja paluda, et ta kirjutaks oma „Kevade“ ümber nii, et Arno ripsutaks tiiba Kiire, aga mitte Teelega. Minu meelest teeks geiühiskond õigemini, kui ta kutsuks haridusminister Tõnis Lukase vaidlema, mitte ei nõuaks tema tagasiastumist.
Aga selge on see, et geid peaks mõtlema hoopis sellele, kuidas teised neid paremini mõistaksid. Unustage need tobedad geiparaadid ja koledad naiskarikatuurid. Esitlege end nagu normaalseid inimesi, nagu te ju tegelikult olete.
Viido Polikarpus
