Lp Jüri Estam!
Aeg on Teid tänada sisukate “Vaba Eesti Sõna” juhtkirjade eest, seekord 24. septembri ja 8. oktoobri numbrites.
Teil on õigus, et Stalini ja lääneliitlaste tiheda koostöö tagajärgi Teises maailmasõjas pole senini valgustatud.
Saksa koonduslaagrite ajalugu on küll detailselt uuritud ja nende ohvrite arv on hästi teada, kuid Siberis hukkunud miljonite saatusest teavad vaid vähesed.
Aja möödudes vaibub huvi veelgi enam, eriti kui esiplaanile kerkivad uued probleemid nagu need, millega Ameerika praegu maadleb:
(a) Viiruseepideemia ja selle jäädavad tagajärjed ühiskonna struktuuris;
(b) Kasvav rassiprobleem;
(c) Sisepoliitiline polarisatsioon, mida eelseisev valimine tõenäoliselt veelgi süvendab;
(d) Maakera kliima soojenemise vältimatud tagajärjed.
Nende kõrval jääb teadagi varju teistele tühine, kuid meile oluline sündmus: eesti pagulasühiskonna pidev vaibumine.
70 aastat on ta kestnud, kuid nüüdseks on ta alustajad ning võimekad arendajad lavalt lahkumas.
Noored kannavad paljugi tänuväärselt edasi, kuid asjal on oma hind nagu mainite: vähenev eesti keele oskus.
Ehkki meie täienduskoolid väärivad tunnustust, õpitakse keerulist eesti keelt (vt Google internetis “Estonian language”!)
ikkagi vaid täisajalises eesti koolis või rahva hulgas elades.
Koos keele taandumisega sulavad aga meie rahvusgrupid üha enam ümbritsevasse rahvamerre.
Oma 8. oktoobri juhtkirjas käsitlete praeguse EV sisepoliitilisi probleeme.
Kuna mäletan veel esimest iseseisvust 30ndates aastates, siis olgu siin mõningad mõtted praeguste raskuste kohta.
Laias perspektiivis peame vaatlema eesti rahva saatust ajaloo taustal.
Elasime sajandeid tagurlike isevalitsejate all – Vene tsaarid ning Saksa keisrid.
Kui siis aastal 1918 vabadus saabus, oli meie arusaam demokraatiast – rääkimata vastutustundelikust demokraatiast! – üsna piiratud.
Prooviti nii ja naa, üks valitsus järgnes teisele, kuni jõuti vapside ülestõusuni 1934, kus tookordne riigipea K. Päts ohjad enda kätte võttis.
Järgneval, nn vaikival ajastul, püüti küll demokraatlikku riiki ehitada, kuid olime poliitika alal ikka veel noorpõlves ja lisaks tegid 1939-40 aastate sündmused kõigele lõpu.
Algas 50 aastat kestnud eksistents uute, seekord punaste isevalitsejate all, kuni 1991 iseseisvus taastati.
Võib seega öelda, et demokraatliku riigikorra õppimine oli nüüd tagasi alguses.
Tõsi, Eesti on viimase 30 aasta jooksul jõudnud täisikka, on teinud palju edusamme ja väärib tunnustust.
Ometi pole eelmainitud vastutustundeliku demokraatia õppimine ning sellele rajatud sisepoliitilise stabiilsuse saavutamine lihtne.
Ta on pikaajalise arengu tulemus ja jääb vaid soovida, et tulevik seda meile võimaldab.
Hetkel on loota, et see nii läheb.
Sellega lõpetan, oma Eesti isamaale parimat soovides.
Raul Pettai
