Kristel Vilbaste,
kristel.vilbaste@gmail.com
Eesti kõige suuremaks väärtuseks inimeste ja kultuuri kõrval hinnatakse tema puhast joogivett. Ei ole me siiani pidanud eriti muretsema selle üle, kas kaevuvesi kõlbab juua või torudest tuleb puhast vett. Meil on igal hetkel olemas eluks vajalik puhas joogivesi.
Tõsi, aastaid tagasi on rahvusvaheline keskkonnaagentuur hindanud Eesti põhjavee üheks ohustatumaks maailmas ja seda põlevkivikaevanduste tõttu, mis pumpavad Kirde-Eestis välja puhast vett. Kuid kaevanduste sulgemise järel on olukord julgustavam. Ometi on Eesti joogivee kohale tõusnud murepilved.
Nimelt on siin ja seal leitud kraaniveest ohtlikke baktereid. Viimane vapustus tabas taas Saaremaad sel nädalavahetusel, kui ühtäkki hakkasid inimesed kõhulahtisuse poolt põhjustatud veekaotusega haiglasse sattuma.
On seal siis mis on, aga kirjutama pani mind hoopis muu. Kolm aastat on Eesti vaevelnud kõiksugustes kriisides, algul koroonakriisis ja siis sõjahirmus ning aina on valitsus korrutanud, et on loonud turvasüsteemid, mis ei lase elutähtsaid süsteeme kokku kukkuda.
Aga nüüd vaevab eestlaste päid küsimus, kas ikka on? Saaremaa on muidugi meretagune maa ja sealseid süsteeme on järjepannu loodus proovile pannud. Nüüdne veeavarii näitab aga ära, et ka selles vallas puudub meil kriisikava.
Inimestele öeldakse läbi meedia, mitte kriisikanalite, et ärge jooge keetmata vett, samas info ei jõua sugugi kõigini. Eriti kummaline on aga proovide võtmine ja liikumine Tallinna laborisse, kus mitme päeva jooksul ei suudeta kindlaks teha, millega õieti on tegemist.
Seda riigis, mis peab end loodusainetes üheks tarkemaks riigiks. Kummaline on ka see, et inimestele soovitatakse ise osta poest joogiks pudelivett, mis muideks on meil arusaamatult kallis, ometi peaks see olema veefirma või kriisistaabi abistada.
Eestis ei ole olnud senini suuremaid kraaniveeavariisid, vaid korra oli suurem reostus Narvas, kui kogu linn pidi samuti poest pudelivett ostma ja üksjagu väiksemaid.
Kriisiõpet tehti meil sel kevadel Tallinnas Nõmmel, kui Ülemiste järvest puhastatud Tallinna vesi pumbati katseks ka Nõmme majade torudesse. Sealsed inimesed olid päris murelikud, et see võib panna väga puhtasse puurkaevuveega Nõmme torustikku kasvama ka tundmatuid baktereid, mida seal pole varem olnud. Veeteadlased hoiatasid selle eest. Mis täpselt saanud on, seda näeme alles teatud aja jooksul.
Nõmme juhtumi puhul rääkisid teadlased ka sellest, et tegelikult ei uurita meie veest peale E. coli ja sellelaadsete bakterite teisi rühmi, sest vaid neid saab kasvatada söötme peal ja nii lihtsalt 24 tunni jooksul kindlaks teha. Ülejäänuid tuleks uurida mikroskoobi all, aga seda tööd tundvaid inimesi meil praktiliselt pole.
Nii näiteks jäi pikalt märkamata Tartu torustikes elav ränka haigust põhjustav Leginella bakter, mida leiti mitme SPA veest ja ka kortermajadest ja mis avastati jällegi alles siis, kui esimesed haigestunud jõudsid haiglasse.
Esmapilgul võib ju tunduda, et kui kraanist vett ei tule, siis võtame joogivee kaevudest, aga tegelikult ei olegi meil linnades enam kaevusid. Euroliidu tulekuga avanes Eestile keskkonnarahastu ja nii on suurem osa linnade ja väikeasulate veesüsteemidest “korda tehtud”.
Ka väikestes alevites on meil tsentraalsed veesüsteemid nii puhtale kui heitveele ning selle sajandi alguses oli poliitikutel kombeks neid enne valimisi ikka töövõiduna pidulikult avada. Samas muudeti suur osa riigist sõltlaseks elektrivoolust, mis pumbad käivitaks ja ohualtiks ootamatule reostusele.
Ukraina sõja puhkedes on õnneks enamus omavalitsusi saanud elektrigeneraatorid, mis ohu korral pumbad peaks käivitama, aga kuidas need käsuread käivituvad ja kuidas tuuakse vett reostuse korral, on läbi mängimata.
Ma miskipärast usun, et nii ohtlikuks meie veemajandus ei muutu, veeta saame ju ainult päeva hakkama ja loodan eestlase talupojatarkusele, kust leida kaevud ja allikad, ammutades endale joogivett ka siis, kui kraanist vesi ei voola või see on joogikõlbmatu.
Sest oma maakodu kaev on meil suuremal osal ja oskus ämbriga sellest vett tirida on säilinud. Ehk veidi raskem on neil inimestel, kes harjunud jooma pudelivett, aga seda enam poest kätte ei saa, või katkeb pudelivee varustatus. Natuke “naljakas” on isegi mõelda, et Saaremaale peaks hakkama praamiga joogivett viima, kui mandri poodides müüakse pudelivett nimega “Saaremaa vesi”.
Põhjavesi, mis sel kevadel näis üllatavalt kõrge olema, on tasapisi vajuma hakanud ja kogu loodus on krõbisevalt kuiv. Ja kevadist põuda näib nüüd veel üksjagu tulema. Tänavune, üle hulga aja üks hullemate öökülmadega kevad, võttis meie metsadest mustikasaagi, loodame, et teisi marju ei kuivata põud.
Aga maa on tõesti nii kuiv, et põllud tolmavad ja tuld metsas ei lubata teha. Loodame ka, et sõjalised õppused polügoonidel peavad veidi hoogu, Soomes süttis sel nädalal üks sõjaväe laskeala.
Soojust, linnulaulu ja lilleilu on pika karmi talve üle elanud inimestele praegu väga vaja. Küllap vaibuvad ka poliitilised kemplused, kui eestlane saab haarata oma raudlabida ja vikati ja kaduda mitmeks kuuks maamajadesse.
