Mida kaugemale inimühiskond areneb, seda keerulisema teadusega ta tegeleb. See on igati loogiline.
Avastatakse uusi nähtusi ja uuritakse nende olemust ning põhjusi. Ajaga on aga inimkonna silmaring sedavõrd laienenud ning teadus sedavõrd keeruliseks muutunud, et tavalisel inimesel on raske sammu pidada. Uute avastuste korral kipub seetõttu pead tõstma vanasõna, et “hirmul on suured silmad”.
Üheks näiteks on hiljutise Hiina (spiooni?) õhupalli ilmumine. See tulistati küll alla, kuid üha enam loeme ajakirjanduses teateid kuidas siinseal olevat nähtud ja isegi pildistatud uusi, müstilisi UFO-sid. Pole siis ime kui üks mitteteadlasest Ameerika poliitik hiljuti väitis, et tegemist olevat maaväliste (extraterrestrial) ruumisõidukitega, mille abil võõrad olendid meid uurimas käivad. Enne, kui hakkame selliseid UFO-sid uskuma ja taga ajama, läheneme probleemile lihtsamast küljest: kus oleks selliste olendite kodubaas? Kus saavad nad alguse? Öeldakse, et noh, mõnel teisel planeedil! Vaatame oma planeedid siis üle.
Esimene on Merkuur. See on Päikesele sedavõrd lähedal, et valgustatud küljel on temperatuur +430ºC. Kuna puudub atmosfäär, siis varjuküljel mõõdame -180ºC. Nendes tingimustes ei eksisteeri mingit elu. Planeet Veenuse atmosfäär on 98% süsihappegaas ja seetõttu pinnatemperatuur on +390ºC. Aga tina sulab juba +327ºC juures! Marsil oleme ise käinud ja kui seal mingit elu leitakse, siis vaid pinnaaluste mikroobide näol. Marsi ja Jupiteri vahel on ligi 100,000 igas suuruses asteroidi (kääbusplaneedid), kivirahnudest kuni 583 miili läbimõõduga Ceres’ini. Kõik on atmosfäärita ja külmad.
Planeedid Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun on ülikülmad gaasipallid, kus eluks paika pole. Neil neljal planeedil on aga kokku vähemalt 50 kuud. Mõnel suuremal kuul näib massiivse, jäise koore all olevat veekiht. Siin on küll mikroobide võimalus, kuid see on ka kõik. Eelnenu näitab, et meie Päikesesüsteemis on Maa ainus koht, kus arenenud elu saab eksisteerida.
Jah, aga jääb võimalus, et UFO-tegelased võivad tulla mõnest teisest tähesüsteemist, kus leidub sobivaid planeete! Sellel argumendil on põhi all, sest Linnutee galaktikas, kuhu Päike kuulub, on kokku umbes 100 biljonit (100,000,000,000) tähte. See on tohutu arv ja kuna paljusid tähti nagu Päikest ümbritsevad eluks sobivad planeedid, siis pole kahtlust, et terve galaktika ulatuses eksisteerib hulk igat liiki elusüsteeme, vormitud vastavalt nende keskkonna tingimustele, nagu temperatuur, surve, kiirgus jne. Olgu siiski mainitud, et kuna elu on võimalik vaid teatud keemiliste elementide (eelkõige süsinik) keerulisel koostööl, siis pole oodata vasest või fosforist tehtud olevusi. Sealt edasi on aga suured võimalused.
Ahaa, ütlete, sealt need UFO-meeskonnad tulevadki! Kahjuks nii lihtne see pole. Meile kõige lähem täht Proxima Centauri, näha lõunapoolkeral, on neli valgus-aastat eemal (VA on kaugus mida valgus läbib aastaga, umbes 10 triljonit kilomeetrit). Viimaste uurimuste kohaselt liigub tähe ümber meile lähim eluks sobiv planeet ja teisi kandidaate on leitud veelgi kaugematel tähtedel. Probleem on aga, et kui oleks sõiduk, mis liiguks 30 km/sekundis (nagu Maa ümber Päikese) ka siis nõuaks reis Proxima Centauri ja Maakera vahel ikkagi 40,000 aastat! Nii et…
Raul Pettai
