Hingedepäeval, 2. novembril süüdatakse Eestis kadunute mälestuseks küünlaid. Seda nii aknalaudadel, vanas hingede kojutulemise ootuses, kui ka haudadel. Tegelikult tähistasid eestlased kogu pika sügise vältel hingedeaega, sest nagu Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik on kirjutanud: “Hinged ei vaata kalendrisse, vaid liiguvad siis, kui ilm on vaikne.”
Konkreetsemal kristliku taustaga rahvakalendri tähtpäeval – hingedepäeval ehk 2. novembri (vanemate nimedega talvekuu, hingekuu ja kooljakuu) õhtul saabus veel pimedas rahvast, k.a. palju perekondi surnuaedadele, kus puude all vilkus kalmuküünaldemeri. Suur rõõm oli näha, et oli ka meeles peetud Kalamaja endisel kalmistul puhkajaid.
Ala ametlik nimi on nüüd Kalamaja kalmistupark, nagu on ka Kopli kalmistupark. Viimase väravas on fotod ja kirjeldus kalmistu kunagisest uhkusest.
1774. aastal rajatud Kopli kalmistu oli Eesti suurima kabelite arvuga nekropol (kokku üle 30.), “mille rajamisel kasutati palju valget marmorit ja teisi kalleid kunstnikukäega tahutud materjale. Lisaks eri ajastute stiilidele olid kabelid kuulsad arhitektuursete detailide rikkuse poolest ning püstitatud oli ka rohkesti väärtuslikke monumente. Nii stiililt kui ka teostuselt olid nad Euroopa tasemel,” kirjutab ajaloolane Robert Nerman. Kopli kalmistule olid maetud kirjanik Eduard Bornhöhe ja helilooja Konstantin Türnpu, kes 1951. aastal Metsakalmistule ümber maeti; laulja Miliza Korjuse isa, paljud tuntud baltisaksa vaimuinimesed ning jõukad linnakodanikud.
“Pärast sõda polnud Kopli kalmistu likvideerimisest otsesõnu juttu, kuid võimud vaatasid läbi sõrmede ning seega ka soosisid kalmistul vandaalitsemist,” kirjutab Eesti Päevaleht 2000. aastal. 3. novembril Kalamaja kalmistupargis kohatud proualt, kes tulnud sinna oma vanaisa oletatavale hauaplatsile küünalt panema kuulsin samuti, et see oli 1950date lõpus juba laastatud ning seal võis kohata purjus kampasid, seepärast ei olnud tema vanaema lapsi sinna kaasa toonud. Kardeti ka võimalikku miilitsahaarangut. Teine vanem proua rääkis aga, kuidas teda ja teisi tolleaegseid Tallinna Tehnikaülikooli tudengeid saadeti Kopli kalmistut töökorras n-ö koristama. “Muidugi, oli õudne. Olime noored ja kartsime ka,” rääkis ta mulle Kalamaja kalmistu põliste vahtrate all. Eredalt mäletab ta seda, et seal olles tuli teade Stalini surmast “ja siis me küll tantsisime läbi kalmistu”, lööb ta silmad maha, sest surnuaias ikkagi nii ei käituta…
Kopli kalmistu kadumisest kirjutab ajakirjanik Küllike Rooväli: “Järgmise paari aasta jooksul alustati kalmistu pargiks ümberkujundamisega, mille käigus hävitati kõik, mis väärtuslik. Kõik metallist detailid, sealhulgas ka kunstiline sepis, määrati vanarauaks, kivist monumente veeti suurel hulgal Russalka piirkonda pinnatäiteks ning rannamüüri ehitamiseks. Pargi rajamisel ignoreeriti enamasti vana teedevõrku, kalmistule ehitati suurem tantsuplats ning hiljem ka õllepaviljon.”
Tänaseks õnneks Kopli kalmistupargis avalikult pidu ei peeta, kuid omal ajal töölistele rajatud ala tunti pikalt “pätipargina”, kus toimus ohtralt kaklusi. Kordatehtud kalmistuparki on nüüd rajatud rahule viitav veesilm, ometi on sealse lastemänguväljaku paiknevus küsitav. Nimelt tõstis Kalamaja rahvas kisa, kui arutati nende kalmistupargi detailplaneeringusse kuuluvat mänguplatsi asukohta ja see paikneb nüüd kalmistuvahi ammukadunud maja ja põllumaa, mitte haudade kohal. Uusi elektri ja vee jaoks vajalikke trasse kaevates järgiti pingsalt vanadel kalmistukaartidel olevaid radu. Kevadeti pidavat siin vahtrate all tärkama tänapäevani sillade ehk siniliiliate meri, nagu kõikidel vanadel eesti surnuaedadel, andes selget märku möödunust.
Siht hävitada rahvamälu on antud juhul Nõukogude võimul õnnestunud ja tohutud kultuuriväärtused jäävad järgnevatele põlvedele täiesti tundmatuks, kui ei koostata näiteks raamatuid hävitatud kalmistute endisest hiilgusest ja rikkusest. Neid likvideeriti ju kõikjal, eriti aadlite kalmistuid. Mäletan Valjalas kuulvat, et “Jah, seal oli vana surnuaed, paljude balti-sakslaste haudadega, kuid nüüd on seal võrkpalliplats.” Madala veega paljastuvad Tartus Kaarsilla all kaldakindlustuseks vette heidetud hauakivid… Kui kellelgi on jõhkralt hävitatud kalmistute kohta mingit teavet või näiteks vanu fotosid, oleks loo autor äärmiselt tänulik nende teadaandmisest ja toimetaks hea meelega koopiad kohalikesse arhiividesse.
Riina Kindlam,
Tallinn
