Enesekontroll ei ole midagi sellist, mille üle ma saaksin uhkust tunda. Olen teinud küll silmapaistvaid edusamme – olen jätnud maha suitsetamise pärast seda, kui jõudsin kolme ja poole paki sigarettideni päevas, samuti ei võta ma tilkagi alkoholi, mõlemaga tegin lõpu juba kaks sugupõlve tagasi. Sellest ajast alates olen rohkem elanud praeguses hetkes, tuginedes esoteerilisele filosoofilisele mõttele, et õnn on su oma tagaõues, oska see vaid ära tunda.
Mäletan, kuidas mu eksnaise tädi, kes oli juba üsna eakas, sõi magustoitu alati esimesena, sest tema kartis, et ta võib söögi ajal ju äkki ära surra, kurb oleks sel juhul magustoidust ilma jääda. Mina olen võtnud endale põhimõtteks elada oma elu, nagu ma oleksin teatrilaval. Mis iganes projektiga ma parajasti tegelen, on see antud hetkel kõige tähtsam. Ja kui miski õnnestub, siis on minu meelest suurim tasu see, kui ma saan minna lava ette kummardama ja ma kuulen tormilist aplausi. Enamus inimesi, keda ma tunnen, plaanivad oma elu ette, selleks et vanas eas end mugavalt ja turvaliselt tunda. Mäletan, kui absurdne tundus mulle omal ajal, kui mõni mees jäi sõjaväkke kauemaks ainult sel põhjusel, et saada kunagi kauges tulevikus varem pensionile. Sama kehtib kõikide pensionifondide kohta. Ma ei talu midagi, mis nõuab ootamist. Ma ei taha surra enne, kui magustoit on söödud. Niisugune seisukoht on mulle alati mõistlik tundunud, sest selles elus siin ei tea sa kunagi, mis võib juhtuda. Parem varblane peos kui tuvi katusel.
Äsja lugesin ma New Yorkeri selle aasta maikuu numbrist Jonah Lehreri artiklit „DON’T, The secret of self-control”, milles väidetakse, et võime lükata edasi rahulolutunnet isegi väga varases eas võib otsustada edu või läbikukkumise täiskasvanuna. Juttu on uuringust, mida juhtis Stanfordi ülikooli professor Walter Mischel. Uurimise eesmärk oli identifitseerida vaimsed protsessid, mis lubavad inimestel lükata edasi rahulolutunnet, samal ajal kui teised sellele lihtsalt alistuvad. Vaadeldi lapsi, kellel lasti valida, kas nad võtavad kohe ühe kommi, kui uurija on nendega koos toas, või saavad kaks, kui suudavad oodata, mil uurija käib ära ja tuleb tagasi. Enamik lapsi võitles endaga, et ütelda ära ühe kommi pakkumisest ja oodata, kuni saavad kaks. Üksikud lapsed, ilmselt ka mina oleksin nende hulka kuulunud, olid valmis sööma pakutud komm kas või pakkuja käest.
Kui prof Mischel hakkas tulemusi analüüsima, märkas ta, et neil lastel, kes ei suutnud vastu panna, oli rohkem probleeme käitumisega, seda nii kodus kui ka koolis. Nende koolivõimekuse testide tulemused olid kehvemad ja nad sattusid kergemini keerulistesse olukordadesse. Neil oli sagedamini raskusi keskendumisega ja nad ei suutnud hoida sõprussidemeid. Lapsel, kes suutis oodata viisteist minutit, oli koolivõimekuse testi tulemus 210 punkti võrra kõrgem kui sellel, kel kannatus puudus. Sain aru, et mina oleksin lapsena kuulunud esimesse seltskonda. Mulle sai selgeks, et enamus lapsi ongi minusugused. Ei teagi kohe, kas on lohutav olla nagu kõik teised, kui meile on kogu aeg kinnitatud, et iga inimene on eriline?
Mis siis defineerib enesekontrolli? Selle asemel et sõltuda kommidest, kaitsevad kannatlikud lapsed end sellega, et katavad kätega kinni oma silmad, teesklevad, et mängivad peitust või laulavad mõne oma lemmiklaulu. Nad ei saanud oma ihalusest võitu, see lihtsalt unustati mõneks ajaks. Võtmeks on siin hoidumine mõtlemast ihalusobjektile. Lapsed, kes kiusatusele vastu panna ei suutnud, hoidsid oma silmad kogu aeg kommide peal, kuid sel-line teguviis ongi vale. Kui sa suudad oma emotsioone vaka alla hoida, siis suudad sa ka oma tähelepanu suunata õppimisele, selle asemele et vaadata TV-d. Ja seega suudad sa ka pensionieaks korralikumalt valmistuda.
Me kujuneme välja juba väga noores eas. Mõte saada teada, kes me tegelikult oleme, ei paistagi absurdsena, selles on püüdu kummutada midagi, mida me enda kohta juba teame. Me kipume haarama kinni negatiivsest meis endis ja mitte panema tähele posi-tiivset. Tähtis on saada sõbraks eelkõige iseendaga. Kui me oleme kindlad, et kõik siin maailmas on korraldatud parimal moel, alles siis saame me end lõdvaks lasta. Selles on ka põhjus, miks me aktsepteerime kuningakodasid. Kui on ette määratud, et mõned inimesed elavad paremini kui teised, siis ei pea me end tundma läbikukkunuina, kui meil on vähem kui neil teistel.
Põhimõtteliselt on elu nagu sulalumi. Kui sa oled sellega ühele poole saanud, siis tunned, et su ülesanne on täidetud.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
[email protected]
