Paar kolm aastat tagasi keegi kirjutas VESs, et kuigi meid palju ei ole, meid on leida üle maailma. Kirjutan enda juhtumisest selle teemal.
Aastal 1957 olin madrusena Ramona’l, 125-jalasel kuunaril, teel Uus-Guineasse plaatina otsimise ekpeditsioonil. Minu isa, Rein Lepson, pani väikese jutu VESe, et eesti meremees läheb pikale merereisile, vahepeal teevad ka peatused Hawaiis, Samoas, Fidzis ja mujal. Artiklil oli väike trüki viga; sõna “peatuselt” oli “e” täht välja jäänud, ja tuli välja “patused”. Tegime mitmed peatused, ja kindlasti ka mõned patused.
Ennem kui Uus-Guineasse saabusime, tegime peatuse (ilma patuseta) Rabaulis, Uus-Britannia saarel, kus võtsime joogivett ja muud provianti.
Õhtupoolikul lasime otsad lahti ja sõitsime saare taha, kus lasime ankru vette, et seal üle öö viibida ja järgmisel varahommikul edasi sõita Uus-Guineasse. Varsti tuli dzhunglist suur puust õõnestatud kanuu, kolm pärismaalast ees ja kolm taga, tõmbasid tugevalt mõladega, ja igavene vali möla kostis üle vee. Keskel istus valge mees, käed risti rinnal, valges riietuses ja nn. “pth” kübar peas. Pilt meenutas mingid Humphrey Bogarti filmi.
Viskasid otsad meile ja mees ronis köisredeli abil pardale. Tal oli peaaegu rõõmupisar silmas, et saab ometi valgete inimestega suhelda. Tema oli arst ja oli Austraaliast saadetud siia pärismaalaste arstiks. Meie hakkasime omavahel juttu ajama ja mõlemad märkasime, et teisel on huvitav aktsent, ja korraga küsisime kust pärit. Tema oli eestlane. Noh siis läks jutt lahti, mõlemad rääkisime teineteisest üle, nii mõnus oli kaua aja tagant oma keelt rääkida. Siis ütles, et ta teab, et Ameerika on suur ja lai maa, ja eestlasi on ühest äärest teise, aga kas olen juhuslikult kuulnud tema koolivennast, kellega nad olid koos Tartu ülikoolis, dr. Sõrra. Ma hakkasin naerma, sest dr. Sõrra oli minu vanemate arst New Yorgis. Et juhuslikult jäime ankrusse just seal ja mitte teises kohas, sai dr. Saalaman oma nooruspõlve koolivennaga ühendust võtta. Mul oli ka mõni VES kaasas ja veel paar Eesti raamatut, mis andsin temale. Ta oli pardal kuni keskööni, sai koos süüa, juua ja juttu ajada. Järgmisel hommikul vinnasime ankru, tõstsime purjed ja sõitsime Uus-Gui-neasse.
Paar aastat hiljem olin Constellation’il, 75-jalasel kuunaril ja peale võidu sõidu Hawaii’sse, purjetasime edasi Tahitile. Papeetes kai ääres oli üks väike 18- või 20-ne jalane purjepaat. See oli üks vana aurulaeva päästepaat, mis oli ümber ehitatud purjekaks. Pardal oli kaks meest, üks rootslane ja teine eestlane, Austraaliast. Nemad olid selle vana paadikolu kokku lappinud, ise õmblesid purjed, võtsid nii palju söögikraami ja joogivett kaasa kui mahtus ja läksid teele. Mina arvan, et nemad leidsid Tahiti vist küll kogemata, sest nende navigatsiooni tarbed olid National Geographic’u kaart, poole peegliga oktant (mida kasutati ennem kui sekstant oli leiutatud) ja tavaline kell kronomeetriks. Nagu öeldakse, Jumal kaitseb hullusid. Nende hulgas ka mind, kuna Tema on mind surma ukse tagant viis korda tagasi toonud.
Kord minu vend Ants oli kuskil Araabias ja seal leidis ta vanakraami poes ühe vana eesti perekonna piibli, kuhu sisse oli perekonna elulugu kirjutatud – kes sündis, kes suri, kes abiellus jne.
On tõsi, kuigi meid pole palju, meid on leida igas ilmakaares.
Indrek Lepson
