Üleilmsus toob juurde uued viisid.
Võime oma tegutsemises kogeda: selleks, et säiliks traditsioon ja tasakaal, tuleb uues olukorras tegutsemisviisi muuta; säilimiseks ja säilitamiseks tuleb meetodit muuta?! Aga miks seda üldse vaja on, meil on ju oma maa ja oma riik olemas – tegeleme vaid sellega, hoiame seda…
Märkan, et mõni justkui juhuslikult kuuldud repliik paneb mõtte liikuma või suunab valgusvihu seni nähtamatule.
Minu avaram maailmatunnetus sai tõuget ühestainsast lausest, ühest mõttest, kui Eesti akadeemik Endel Lippmaa hoiatas kord, et tulnukatega teistelt planeetidelt ei tasuks ise väga kontakti otsida, sest nendega suhtes võivad olla ettearvamatud, ka hävitavad tagajärjed ..
Seda repliiki raadiost kuuldes tajusin korraga end kui inimkonna lasteaiarühma laps koos kõigi teiste üleilmlastega, kes üheskoos peame olema sõnakuulelikud selles aias, millest väljapoole kiigata on ohtlik – kusjuures ohtlik kogu me lasteaiale inimkonnana. Hetkeks tuli tagasi neljaaastaselt tuttav tunne, tunnetus, meenus see ehe maailmapilt.
Ja mälus meenus siisne teadmine, et tegelikult on kasvatajagi ohustatud koos me kõigiga, et teadjad ja sõnumdaja on üheskoos, meil kõigil on ühine saatus.
Turvalisuse piiridel elavad kultuurid, mis kõik omal viisil nendesamade piiridega tegelevad, neid piire kompavad, neid piire märgivad. Kultuurides peegelduvad inimkonna eksistentsi piirid, kultuurid toimivad inimkonna turvalisuse piiridel.
20. sajandil on lisandunud laiu moodsaid ideoloogiasuundi, mis pretenteerisid kultuuriasendajaks, uljalt oma eksistentsi piire laiendama vanade kultuuride vastases sõjas.
Koolis, kommunismiõpetusega ateistlikus koolis rõhutati kosmoses käinud Juri Gagarini kogemust, et tema ju ei näinud pealpool pilvi Jumalat isegi siis, kui ta tiiru maailmale peale tegi. Jumalat pole, ma ei näinud teda!
Samal ajal käib maailma kuuendikul planeedist ka äge uutsorti planeerimine – ‘Me ei oota looduselt armuande, me võtame nad!’ teatab ‘loodusteadlane’ Mitšurin ning kordavad miljonid mitšurinlased tema järel aastaid, aastakümneid, varsti aastasada ja praegu.
Need Uued Inimesed on kultuuritoojad, maailma Uued Inimesed, kelle teed valgustab kommunismipäike.
Ma olen juba lasteaias pidevalt küsinud ja siira huviga teada tahtnud, kuidas see võtmine käib, kuidas seda tehakse? Kuidas kommunismipäike valgustab teisiti kui tavaline päike?
Kuidas? Ja mis siis maailmast saab?
Mu kasvamisaja kohutav tõdemus on olnud, et neile küsimustele pole vastanud mu lasteaiakasvatajad ega kooliõpetajad, ikka olen selle küsimuse eest kas nurka seisma pandud või saanud märkuse ‘segab tundi’, saanud huvi ülesnäitamiskaristuseks nõrga hinde ülikoolis ega lõpetanud cum laude.
Fataalsusele tuleb vastu seista, õpetavad kaasaegsed ühiskonnaõpetused, kultuuridest edasi arendatud pragmatismi ja ühiskonnajuhtimise praktilised koolid.
Ja jõuamegi maailmaväljale, kus kõik kultuurid võitlevad nii koos kui omavahel; nii uusarendustega silma paistmise nimel kui samal ajal ka oma mälu ja identiteedi säilimise eest.
“Võitlus” saab uue maailma toimetamise tegusõnaks.
Paradoks on, kuidas samal ajal võidelda elu võimaluse, normaalsuse – sügava kultuuripõhja säilimise eest.
…
Nüüd seisavad aktiivsed noored reedeti linnade raeplatsidel üle maailma kliima kaitsel, et teadvustada me maailmakliima olukorda.
Kui praktika on teooria kontroll, siis nüüd otsitaksegi kõigis põliskultuurides taas välja ürgse tasakaalu tarkused, ürgsed tasakaalupunktid, et uuesti õppida omaenda mõtet ja inimkonna kultuuripõhja.
On aeg otsida taas oma mõtet.
On aeg tajuda – see ongi SEE KULTUUR, mis meid, eestlasi, siia on toonud ja edasi meid viib.
Üleilma.
Maarja Pärl-Lõhmus
