Laupäeval käisin ma Antslas, et kasutada SEB panga sularahaautomaati. (SEB oli enne Ühispank ja veel enne seda Tallinna Pank. Swedbank oli aga teatavasti Hansapank.) Väljas oli äkki läinud külmaks ja mul oli tunne, et pean enne kojuminekut end kõige vajalikuga varustama, juhul kui ilm läheb päris käest ära ja võib juhtuda, et ma jään kuskile oma Ladaga kinni. Parkisin auto otse panga ette ja hakkasin sissepääsu poole minema mööda plaatidega kaetud kaldteed, mis viib otse panka. Sain vaid paar sammu teha, kui mu jalad olid äkki sel libedal teel otse õhus ja ma kukkusin tagumiku peale. Sel hetkel olin ma kaotanud tasakaalu ja kontrolli enda üle, nagu seda on nii tihti juhtunud minu kirevas ja mitmekesises elus.
Mu peast käis läbi mõte, kas ma tulen praegusest olukorrast eluga välja või lõpetan seekord haiglas, ehk isegi morgis. Mulle tundub, et vanas eas muutun ma natuke sangviiniliseks. Või nagu teatris öeldakse: „Etendus ei ole enne läbi, kui paks naine on laulnud.“ Paks naine, kellele viidatakse, on Wagneri ooperites esinev sopran, kes oma viimase aaria itkeb enamasti just enne eesriide langemist. Küllap ma olen oma elu jooksul elanud läbi mitmeid kordi, mil on olnud tunne, et nüüd on aeg käes, mil paks naine laulab mulle oma viimase aaria…
Ometi ei juhtunud midagi erilist, ehk sellepärast, et mul on üsna paks looduslik polster taga olemas, aga väikese peapöörituse sain ma küll. Lamades mõne pika sekundi maas ja oodates, kas mõni äkiline valuhoog ei paiska mind reaalsusesse, ohkasin ma lõpuks kergendatult, sest tegu oli järjekordse valealarmiga.
Kui ma oleksin nõnda haledalt Ameerikas mõne panga ees kukkunud, eriti kui ka valvekaamera oleks selle jäädvustanud, oleksin ma olnud tark, kui ma oleksin seal lihtsalt lamanud ja karjunud appi, vandudes, et murdsin endal kaela või vähemasti mõne kondigi. Ma oleksin võtnud kuulsa Lakewoodi advokaadi Harold Lipsky oma huve kaitsma! Omal ajal tehti sellega nalja, et kui Lipsky sind kaitses, siis olid sa kindla peale süüdi, aga sa võisid olla ka kindel, et pääsed puhta nahaga. Kui üldse keegi sai sind tookord päästa, siis oli see Lipsky. Pangad oleksid pannud mängu mitmed sajad tuhanded dollarid ja ma poleks ilmselt kogu oma ülejäänud elu pidanud töötegemisega vaeva nägema. Kuigi – ma olengi ju pensionil ja elu ei ole ees enam nii pikk, kui see oli senini tundunud. Sõmerpalus on suur mõis, mis seisab praegu tühjana. Kui mina oleksin sellise tehinguga teeninud, siis oleksin ma sinna mõisa rajanud puuetega inimeste tugikeskuse.
Selline tegevusplaan Eestis aga ei tööta. Kui ma oleksin läinud kohtusse ja süüdistanud panka selles, et ma kukkusin, siis arvaksid kõik, et ju ma olin purjus. Kuidas saab see, et sa keset selget päeva libised ja kukud, olla kellegi teise süü? Igaüks ju teab, et jää on libe. Iroonia on selles, et kui Antslas asuva SEB panga kontori juures oleksid normaalsed trepiastmed, mitte ainult kaldtee, siis ei oleks ma seal kukkunud. Muide, käsipuu algab seal alles poolelt teelt üles. Kujutage nüüd ette, et pime inimene tahab sealt alla tulla, aga käsipuud poole tee peal enam ei olegi. Minu jutu mõte on selles, et mõtlema peaks kõigi peale, nii tervete kui puudega inimeste peale, et nad ohutult panka (ja mujale asutustesse) pääseksid.
Ja Tallinnas võiks selle asemel, et pannakse inimesed soojas bussis reisisaatjatena istuma, hoopis palkama inimesed invaliide abistama, et nad saaksid kodust välja ja sinna tagasi omi asju ajama. Need abistajad võiksid olla ka jooksupoisid ja aidata teha koristustöid. Nii tõuseks nende tegemistest reaalset kasu. See paistab olevat kõige lihtsam lahendus, lihtsam kui see, et teha linnas võimalikuks kõigil igale poole ilma probleemideta sisse pääseda.
Viido Polikarpus
[email protected]
www.energysmart.ee
