Möödunud nädalavahetusel ja ka maipühade ajal tegi arheoloog Marika Mägi väikesi proovikaevamisi Saaremaal Viidumäel, kus eelmisel suvel leiti “mustade arheoloogide” poolt rüüstatud ohverduskoht.
“Kontrollisime Viidumäe järsaku jalamil olevat soist ala, mis eelviikingiajal, umbes 1200 aastat tagasi, oli tõenäoliselt väike järv. Praegu kevadel oli seal kohati veel näha lahtist vett ning ka mujal, kui maapinda kaevata, valgus juba 15–20 sentimeetri sügavusel kaevatud auku vesi,” kirjeldas Mägi.
Pooleteise tööpäeva jooksul leiti seitse odaotsa, üks kaheteraline mõõk ja kahe üheteralise mõõga või võitlusnoa katked. Lisaks nooleotsi ja ehteid.
Arheoloogi sõnul olid kaks odaotsa niiöelda angood ehk pika rootsu ja kaelaga odad, mis olid 7.–8. sajandil levinud Soomes ja nagu nüüd selgub, ka Saaremaal.
“Eriti tähelepanuväärne oli kahest odaotsast, kokkupainutatud mõõgast ja ühest angoost koosnev leid,” rõõmustas ta. Esemed olid lebanud ilmselt omaaegse järve halli põhjamuda peal, praegu 40 sentimeetri sügavuses. Nende leidmiseks tuli otsijatel küünarnukini jääkülma soovette sukelduda.
Ülejäänud relvad kuulusid samadesse tüüpidesse, mis Salmelt leitud relvad, osutades, et saarlaste relvastus oli juba hiljemalt 8. sajandil väga sarnane Ida-Skandinaavia omaga.
“Niisiis kuulus Saaremaa Skandinaavia idaosa ja Soome rannikualadega ühte kultuurisfääri juba 8. sajandil, Salme laevmatuste ajal, mis avab mõistagi ka uued võimalused Salme leidude interpreteerimiseks,” arvas ta.
Väga huvitavad olid tema jaoks ka relvade lähedalt sealtsamast soost leitud ehted. “Üks hõbedast ambsõlg, mis meenutas Lepna surnumajast saadud ehteid, ja üks rõngaspeaga nõel. Mõlemad olid kohalikud ehted, millega kaunistasid end nii mehed kui ka naised. Võib arvata, et Viidumäe sohu või järve uputati need kohalike sõdalaste poolt koos relvadega, tõenäoliselt kui ohvriannid jumalatele,” pakkus Marika Mägi.
Väikene proovikaevand tehti ohverduskoha idapiiril, kus eelmisel aastal oli siit-sealt välja tulnud üksikuid inimluid ja üks suurem inimluude kogum. Selgus, et järsaku jalamile oli ehitatud raudkividest kaarekujuline platvorm, mis praeguseks oli osalt laiali vajunud.
“Mida platvormil tehti, pole muidugi teada, kuid ilmselgelt on tegu mingi kultusliku rajatisega,” rääkis arheoloog.
Mägi rääkis, et talvel analüüsiti inimluid, mis olid leitud nimetatud platvormist veidi üle 10 meetri eemalt. Need pärinesid radiosüsinikuanalüüsi põhjal 8. sajandist, nagu ka suurem osa Viidumäel ohverdatud esemetest. Luud olid tihedalt koos, kuid pärinesid erinevatest luustikest. Kokku võis eristada umbes kümne inimese jäänuseid: viis meest, kaks naist ja kolm last. Noorim neist umbes 7-aastane.
Veidi sarnaseid inimohverduste kohti on teada ka mujalt Läänemeremaadest.
Siiski võib väita, et Viidumäe on või õigemini oli – enne metallidetektoristide ebaseaduslikku tegevust – erakordselt terviklik ja hästi säilinud pühakoht.
VES/saartehaal.ee