Viimases Eesti majandust käsitlevas artiklis kajastame Eesti pangandussektorit. Kõigepealt toome välja olulisemad turuosalised ning artikli järgmises osas käsitleme täpsemalt Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu plaane.
Pangandus on üks olulisemaid majandusharusid. Pangakontodel hoiavad inimesed ja ettevõtted oma raha ning pankade poolt väljastavate laenude kaudu saab hoogustada ja pidurdada majanduskasvu. Pangandus on sisuliselt majanduse vereringe ning üks oluline infrastruktuuri osa. Pangandust võib võrrelda maanteede, raudteede ja sadamatega – kui ei ole toimivat pangandust, siis on riigi majanduslik areng pärsitud. Kuid teiselt poolt on pangandus oluline tuluallikas ka panga omanikele. Sest kui riik hooldab ja ehitab maanteid enda poolt kogutud maksumaksjate raha arvelt, siis pangandussüsteemi „hooldamise“ ja toimimise eest soovivad pangaomanikud kopsakat kasumit saada.
Pangandussektorit valitsevad Eestis Rootsi pangad. Kui vaadata pankade turuosa väljastatud laenude järgi, siis Eestis on 81% pangandusturust kolme Rootsi panga käes (Finantsinspektsiooni turuülevaate järgi). Kogu pankade poolt väljastatud 16,3 miljardi euro suurusest laenuportfellist on Swedbank, SEB ja Nordea Pank andnud kokku 13,1 miljardit eurot. Kui lisada siia juurde taanlaste Danske Banki, norralaste DNB, rootslaste Handelsbankeni, soomlaste OP, venelaste Krediidipanga ja mõned teised väiksemad välismaised pangad, siis välismaiste omanike käes on ligikaudu 97% Eesti pangandusturust. Eestlaste käes oleval LHV Pangal ja Bigbankil on vaid 3% väljastatud laenuportfellist.
Olukorras, kus pangandussektori kasum on viimastel aastatel olnud keskmiselt 300 miljonit eurot aastas ning kogu sellest kasumist vaid ligikaudu 5% ehk 15 miljonit eurot tuleb Eesti ettevõtetele, võiksime mõelda seda, kas mitte eestlased ei peaks võtma suurema kontrolli Eesti panganduse üle? Viimasel kolmel aastal oleme näinud, et Eesti viiest kõige suuremat kasumit teenivast ettevõttest on kolm olnud pangad, Rootsi pangad.
Pangandus ei ole päris selline tegevusharu, nagu mööbli tootmine või kalakonservide tegemine, kus ei ole väga suurt vahet, kustkohast tuleb tooraine ja kes paneb lõpptoodangu kokku. Aga panganduses, kus igapäevaselt otsustatakse, millisele ettevõttele laenu antakse või ei anta, on väga oluline, kes tegelikult selles osas otsuseid teeb. Kas otsused tehakse Rootsis või Eestis? Võib ju olla, et Eestis on hoogu sisse saamas näiteks rõivatööstus oma disaini ja enda brändinguga, kuid pangast nad edasise arengu jaoks laenu ei saa. Stockholmis olevad otsustajad ütlevad „ei“, põhjendades, et rõivatööstuse riskid on liiga kõrged seoses tootmise üle kolimisega Aasiasse ja Lõuna-Euroopa maadesse või muul sarnasel põhjusel. Samal ajal Eesti ettevõtjad ja krediidianalüütikud näevad, et just nüüd on Eesti rõivatootjad oma nišši leidmas ning soovitavad panga laenuraha rõivatootjatele suunata. Kuid Rootsist tuleb otsus, et „ei, meie ei taha sinna valdkonda laenuraha suunata.“
Kui 2000-ndatel oli Eesti majanduse jaoks kasulik, kui siia tulid välismaised pangad koos madalamate laenuintressidega, siis nüüdseks ajaks, kui Eesti on juba eurotsooni riik, saaksid ka Eesti kapitalil baseeruvad pangad väga madala intressiga pankadevaheliselt laenuturult laenu võtta, et see edasi majandusse suunata. Samuti on praeguses madalate intresside keskkonnas ka klientidele makstavad hoiuseintressid pea olematud, nii et nagunii on laenuintressid madalad.
Teisest küljest on hoopis risk Rootsi poolt tõusnud. Rootsi kinnisvaralaenude eripärast tingituna, kus laenajad maksavad vaid intressi ning laenu põhiosa on ette nähtud maksta laenu lõpptähtajal, on Rootsis kinnisvara ostmine täies hoos. Rootsis tõusid eelmisel aastal kinnisvarahinnad lausa 18%, nii et on ületatud eelmise buumi aegne tipptase. Rootsi pankade jaoks võib tekkida probleem sellest, kui Rootsi kinnisvaraturgu tabab langus, laenude tagatiste väärtus langeb ning laenuvõtjad ei jõua laenumakseid tagasi maksta. Kaudselt jõuavad need probleemid ka Eesti pangandusse. Kui Rootsi pankadel tekivad koduturul raskused, siis on oht, et Eesti turult tõmmatakse osa vahendeid ära. Isegi Eesti Pank tunnistas eelmise aasta lõpus, et Eesti panganduses peab arvestama Rootsi kinnisvaraturu riskiga.
Ühistupangandus Eestis ja maailmas
Eestis tegutsevad pangad on aktsiaseltsid, samal ajal mujal maailmas tegutsevad aktsiaseltside kõrval ka tulundusühistuna tegutsevad ühistupangad ja hoiulaenuühistud. USA-s tuntakse hoiulaenuühistuid ning ühistupankasid terminite savings and loan associations ja credit unions all. Eestis ei ole loodud veel ühtegi ühistupanka, kuid tegutseb 25 hoiulaenuühistut. Hoiulaenuühistud on pankade kõrval ainsad finantsasutused, mis võivad avalikkuselt hoiuseid kaasata. Kuna hoiulaenuühistud on bilansimahtude poolest pankadest väiksemad ning nendel ei ole riikliku garantiid hoiuste tagamiseks peavad nad inimestele hoiuste eest pankadest kõrgemat intressi maksma.
Eesti hoiulaenuühistute laenuportfell oli eelmise aasta seisuga 47 miljonit eurot ning see on viimase kolme aastaga kasvanud tervelt viis korda. Nii et selge nõudlus avalikkuselt on hoiulaenuühistute teenuste järgi olemas. Samas kogu pangandusturust moodustavad hoiulaenuühistute laenuportfell vaid 0,3%. Võrdluseks võib tuua, et Lääne-Euroopas ühistupanganduse osakaal ligikaudu 30-35% pankade laenumahust ning USA-s on ühistupanganduse osakaal 44% kogu pangandusturust.
Järgmises artiklis käsitleme Eesti ühistulise panganduse arenguvõimalusi täpsemalt ning tutvustame Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu rolli selles täpsemalt.
Rait Kondor,
Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu juhatuse esimees
Järgneb
