Jüri Estam Kindlasti on mõnigi lehelugeja seisnud nagu mina erinevatel aegadel, õlg õla kõrval ukrainlastega, kõrvuti erinevatel külma sõja aegsetel ikestatud rahvaste vabadusvõitluslikel üritustel.
Olles töötanud kaua ukrainlastega koos Vaba Euroopa raadio saatekeskuses Saksamaal, on mul nendest üksnes head mälestused.
Paljude ukrainlaste soov saada formaaljuriidiliselt osaks Läänest kasvab iga mööduva aastaga. Kui vaid 12% neist suhtus positiivselt NATOsse 10 aasta eest, siis praeguseks loodab juba 54% ukrainlastest, et nende riik saaks võetud NATO liikmeks. Sellised on Kiievis asuva Razumkovi Keskuse küsitluste andmed.
Joe Biden ja Vladimir Putin pidasid maha ühe konverentsikõne samal päeval, kui käesolev kommentaar sai valmis kirjutatud. Milles kaks riigijuhti omavahel kokku leppisid, selgub – kui üldse ja päriselt – alles lähiajal või hoopis kaugemas tulevikus. Ent loodetavasti ei saanud Kremli valitseja nüüd, ega saa ka tulevikus, oma südamesoovi, ja nimelt formaaljuriidilist (jälle see oluline sõna) lubadust, et NATO ei “laiene” tulevikus Ukrainasse. “NATO laienemine” on tegelikult üks õnnetu ja eksitav sõnadepaar, sest NATO ei laiene iseenesest mitte kuhugi. See on ikka iga suveräänse riigi individuaalne asi, kas ta soovib või ei soovi kuuluda mõne kollektiivkaitse organisatsiooni koosseisu.
Kui Venemaa peaks lähipäevil või lähikuudel isegi veel kaugemale Ukrainasse sisse tungima ja lääneriigid jätavad tollele appi minemata, kujuneb see ilmselt katastroofiks Ukraina jaoks, ükskõik kui vapralt ukrainlased ka ei võitleks. Aga just seda tahab Putin. Et Biden ja Lääs üldisemalt astuksid sammu tagasi, kaotades sealjuures nii näo kui ka prestiiži. Olles Ukraina kas tervenisti või mingi uue lahmaka Ukrainast alla neelanud, suureneks Venemaa presidendi mõjuvõim nii tema kodumaal kui ka võõrsil, mitte et suurem osa venelastest sooviks praegu sõda Ukrainaga.
Viimati kogesime me sellist õhkkonda aastail 1961 ja 1962, Berliini ja Kuuba kriiside ajal. Õigemini kogeme me midagi kriisilaadset praegu mitme riigi piiridel korraga. Need riigid on Poola, Ukraina ning veidi vähemal määral Leedu.
Riias toimus möödunud nädalal NATO välisministrite suur kohtumine ning seejärel leidis aset kõrgetasemeline OSCE nõupidamine Stockholmis, kus USA riigisekretär Anthony Blinkenil tuli seista vastakuti Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Tegelikult toimus midagi erakordset juba mõne kuu eest, kui CIA direktor käis Moskvas konsultatsioone pidamas Venemaa luureagentuuride tipptegelastega.
Möödunud reedel ütles Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba, et “Ukraina lükkab tagasi kõik katsed mõjutada teda loobuma NATO-ga ühinemise plaanist ning kõik Venemaa garantiinõuded piiril tekkinud pingete leevendamise tingimusena.”
Ukraina on siiani saanud suhteliselt kindlat toetust mõningatelt lääneriikidelt, Balti riigid kaasaarvatud. Kahjuks võib aga kahelda selles, millist reaalset väärtust omavad NATO peasekretär Jens Stoltenbergi ja USA presidendi kinnitused, et kui Venemaa peaks Ukraina suhtes isegi veel jõhkramalt käituma kui praegu, siis rakendab Lääs Moskva suhtes meetmeid, mida viimane veel kahetsema hakkab. Konservatiivne USA väljaanne The National Review kirjutas hiljuti, et oleme selliseid sõnu ka varem kuulnud. Vt “Who Trusts Joe Biden to Stand Up to Vladimir Putin?” Selles arvamusloos meenutab Jim Geraghty, et Biden ähvardas Venemaad “tõsiste tagajärgedega” ka siis, kui ta veel alles asepresident oli. Siin Geraghty sõnad: “Rakendatakse sanktsioone, mis tegelikult ei loksuta autokraati, kes langetas kallaletungimise otsuse… ja siis läheb elu igal pool maailmas lihtsalt edasi. Kriis kaob varsti ajalehtede pealkirjadest. Ning Vene sõdurite kohutav viibimine võõra riigi territooriumil muutub osaks uuest status quo’st… kuni järgmise kriisini.” Väga tubli sõnavõtuga esines Läti kaitseminister Artis Pabriks eelpoolmainitud NATO välisministrite kohtumisel Riias. “Kuna ma pärinen Balti riikidest ja tunnen meie ajalugu, on mul natuke piinlik, kui meenutan olukorda meil siin umbes 30 a eest. Ka siis rääkisid mõnede Euroopa riikide esindajad ettevaatlikult nö punastest joontest, mida Balti riikide suhtes ületada ei tohiks. Ukraina on aga riik, kes julgeb seista oma piiride ja oma vabaduse eest. Üksnes Kanada, Suurbritannia ja USA on olnud valmis müüma relvi Ukrainale ja on aidanud parandada tolle riigi kaitsevõimekust. Mõned teised riigid arvavad aga, et Ukrainat mitte aidates edendavad nad rahu eesmärki. Kuid kui me mõtleme üksnes rahule, oleme me süüdi lepitamises (“appeasement”), ja siis talitame me juba Kremli plaani kohaselt, mis ei vii meid tegelikult üldse lähemale ei julgeolekule ega rahule.”
Erik Niiles-Kross ütles hiljuti, et kui lähed kohtumisele Vladimir Putiniga ja temal on laetud püstol laual, sina ilmud aga kohale mitte püstoli, vaid šokolaadikarbiga, siis oled sa selle mängu kaotanud juba esimesest hetkest.
Putin mängib (sest mida temal siis nii väga kaotada oleks?) vana ja tuntud nn “argpüksi” mängu, kus kaks autojuhti kihutavad üksteise poole kitsal tänaval. Mõlemal on valida kõrvalepõikamise – mis tagaks õnnetuse ärahoidmise – ja kokkupõrkeni viival trajektooril jätkamise vahel. See, kes põikab kõrvale, on kaotanud mängu ja samas ka näo.
Mis meisse siin Läänemere kallastel puutub, siis Eesti võib olla jõudmas otsuse langetamiseni soetada – lõpuks ometi – aastaks 2025 keskmaa õhutõrjeraketid, mis täidaks ühe ääretult kriitilise lünga meie kaitsevõimes.
Sellegi poolest: siin käis mõne päeva eest koos erakond Isamaa volikogu, kelle poliitilises avalduses seisab, et “valitsuskoalitsioon alahindab vajadust panustada Eesti riigikaitsesse ja julgeolekusse”. Volikogu avaldas ka arvamust, et Toompea ei peaks praegu Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisega edasi liikuma.
Nii või teisiti oleks häbiasi ja kardetav pretsedent, kui Lääs astuks sammu tagasi ega ei läheks vajaduse korral meeste, naiste ning relvadega appi Ukrainale.
