Vene teadlaste uurimused kliima muudatustest (“Unustage globaalne soojenemine” VES #13 28. märts) sisaldab palju põhjendatud kriitikat globaalse soojenemise hüsteeriale, aga kaldub vastupidiseid seisukohti liialdama. Sellepärast on vaja informatsiooni täpsustada ja täiendada. Võime kõrvale jätta väga pikaajalised muudatused, näiteks (tõeliste) jääaegade tsükli, milles muudatused toimuvad väga aeglaselt tuhandete aastate jooksul. Aastakümnete ja sajandite mõõtmetes jääb meile kaks tegurit.
Suurem neist (vähemalt aastakümnete mõõtmeis) on päikesekiirgus, mis mõõdab soojuse energia sissevoolu. Vana arvamus, et see on muutumatu, ei pea paika. Kuigi muudatused on protsentuaalselt väikesed, on nad küllaldased, et kliimat märgatavalt mõjutada. Kui kõrvale jätta juhuslikud võnkumised, siis lühiajalises perspektiivis selle kõige olulisem komponent on 60-aastane tsükkel: 30 aastat soojenemist vaheldub 30 aastase jahenemisega. Esimest korda tutvusin sellega 2007. aastal Denveris geoloogia kongressil korraldatud sümpoosiumil kliima muutuste kriitiliseks vaatlemiseks. Millegipärast see jäi ajakirjanduse poolt tähele panemata. 2009 Portlandis üksikasjalised uurimused esitatud hoopis väiksemale publikule tõestasid seda mitmesuguste meetoditega mitmest ilmakaarest. Teaduslikus kirjanduses leidub veel rohkem tõendmaterjali, nii et 60 aasta tsüklit enam eitada ei saa.
Teine, mõnevõrra nõrgem, aga siiski oluline tegur on süsihappegaas, mis mõjutab soojusenergia väljavoolu. Isegi väga väike süsihappegaasi hulk mõjutab soojusenergia bilanssi. Kui süsihappegaasi mõju lisandub 60 aasta tsükli soojenemise faasile, siis on tulemus suhteliselt kiire temperatuuri tõus. Tsükli jahenemise faas on vastuolus süsihappegaasi mõjule ja ületab seda. Tulemus on aeglane kliima jahenemine. Nii olid aastad 1915-1945 soojenemise ajajärk. Sellele järgnes kliima jahenemine 1945-1975 madalpunktiga seitsmekümnendate aastate teisel poolel ja uuele soojenemisele umbes 1975-2005, mis tõi mõned rekordilise kuumusega aastad, kui päikesekiirguse kõrgpunktile tuli lisaks süsihappegaasi tõusu mõju. Nüüd on oodata paarkümmend aastat uut jahenemise periooodi. Kuivõrd viimaste kuude tavalisest jahedamad ilmad märgivad seda tendentsi ja kuivõrd on tegemist vähemoluliste võnkumiste ja kohapealsete oludega, ei saa veel kindlalt öelda enne, kui rohkem informatsiooni globaalses ulatuses ei ole kogutud. Uut soojarekordit aga küll oodata ei ole enne käesoleva sajandi keskpunkti.
Viimase sajandi jooksul süsihappegaasi hulk atmosfääris on tõusnud 0,029% pealt veidi kõrgemale kui 0.035%. Võrdluseks, väiksema bioloogilise kriisi ajal 55 miljonit aastat tagasi oli süsihappe gaasi osatähtsus 0.28%. Praeguse süsiniku põletamise tempo juures nii kõrget süsihappegaasi osatähtsust ei ole enne paari tuhandet aastat ja siis on juba oodata suuremat läheneva jääaja mõju.
Kokkuvõttes on küll soovitav silmas pidada süsihappegaasi tõusu, aga paanikaks või poliitiliseks kauplemiseks küll ei ole põhjust. On tarvis meeles pidada, et süsihappegaasi mõju kliimale ei ole ainuke, mis keskkonda mõjutab. Sellepärast peame olema ettevaatlikud, et sammud, mida võetakse ette süsihappegaasi ohu vähendamiseks ei tekitaks keskkonnale suuremat kahju kui süsihappegaas ise. Näiteks teeb muret, et maisi istutamine aladel, mis kuiva kliima tõttu kõlbavad ainult karjamaaks, on suure osa USA läänepoolsetest osariikidest viinud kriitilisse olukorda, milles veel üks ikaldusaasta võib esile kutsuda katastroofi, mis oleks võrreldav sellega, mis kolmekümnendates aastates sama ala tabas.
Heinrich Toots
