Ilvi Jõe-Cannon, politoloog
Möödunud nädalal ilmus The New Yorker ajakirjas Masha Gesseni artikkel Why Estonia Was Poised to Handle How a Pandemic Would Change Everything. Saatsin kirja The New Yorkerile Masha Gesseni artikli kohta ja jagan seda teiega eesti keelde tõlgituna. Siin on ka link Gesseni artiklile https://tinyurl.com/vn3xlwg et lugeja saaks ise otsustada, mida ta ütles.
Vastuseks Masha Gessen artiklile 24. märtsist:
Kuigi Masha Gesseni artikli näol on tegemist väga huvitava kirjatükiga, soovitaksin tal asja huvides infot hankida siiski ka mõnelt teiselt inimeselt lisaks Toomas H. Ilvesele. Elades siin, 1,3 miljonilise rahvaarvuga Eestis viimased 22 ja pool aastat ning tegeldes ühiskondlike küsimustega, julgen arvata, et Eesti arengut on suunanud ja juhtinud rohkem tegureid, kui autor loetleb.
Tõsi on see, et Eesti asus infotehnoloogia viimase sõna rakendamise poliitikat ajama kohe pärast iseseisvuse taastamist. Asjal oli mõte sees juba sellepärast, et kui asuda ajast ja arust Nõukogude süsteemi asendama, siis on õige valida tehnoloogia viimane sõna, millest oleks kasu tulevikuarengule. Sellise suuna kasuks rääkis ka fakt, et Eestil oli tollal Nõukogude Liidu infotehnoloogia arendamisel oluline koht. Seega oli Eestil varnast võtta inimesi, kellele infotehnoloogia polnud kaugeltki võõras maailm.
Oma osa mängis ka geograafiline ja kultuuriline lähedus Soomele. Nokia tuli oma esimese mobiiltelefoniga välja just samal aastal, kui Nõukogude Liit kokku varises. Võttes arvesse soomlaste ja eestlaste elupõlist rivaliteeti, oli enam kui loomulik, et Eestigi asus mobiiltelefoni kiiresti kasutama. Märkida võiks ka seda, et nutikad eestlased nuputasid välja vidina, mis võimaldas Soome TV signaali kinni püüda, kuigi mitte palju kaugemal Tallinna piirkonnast.
Kolmas faktor, millest Masha mööda läheb, on laevaühenduse rajamine Helsingi ja Tallinna vahel 1965. aastal. Kuigi õnn pääseda Soome langes osaks vaid üksikutele eestlastele, pakkus regulaarne laevaliiklus heldelt võimalusi Eestit külastada eeskätt muidugi soomlastele, aga ka väliseestlastele Rootsist ja Põhja-Ameerikast. Mu õed olid esimeste hulgas, kes vabast maailmast Eestit külastasid ja ma ise tegin seda 1971. aastal.
Seoses parvlaevaühenduse rajamisega ja vajadusega külalisi kuhugi paigutada, otsustas Moskva Tallinnasse ehitada Inturisti hotelli, mis avati 1972. aastal ja hakkas kandma nime Viru hotell. Ehitajateks olid Soome töölised. Nendegi viibimisega Tallinnas kaasnes teatud infovahetus kohalikega. Nii et pidada Soome televisiooni kättesaadavust Eestis keskseks teguriks Nõukogude Liidu lagunemise haaravas ja keerulises protsessis oleks lihtsustatud hinnang.
Jah, Eestis toimub kogu ametlik asjaajamine digitaalselt, nagu autor mainib. See aga, nagu oleks Skype eestlaste soololooming, ei vasta tõele. Mõtte algatajaks olid Rootsi ja Taani kaks ärimeest, kelle idee Eesti noored mehed küll ellu viisid.
Tahan veel tähelepanu juhtida ka sellele, et Eesti digitaalsete saavutuste pikast reast on Masha välja jätnud tohutu rahapesuskandaali, mis sai teoks e-residentsuse programmi abil. Seda kuritegu, mille haarmed ulatusid õige mitmesse riiki, uuritakse praegu laialdaselt, kaasa arvatud USAs. See kuritegelik skandaal puudutas paljusid elusid Eestis, kuni Danske panga Tallinna haru juhi enesetapuni välja möödunud aasta sügisel.
Selle, et Eesti pole paanikahullusesse langenud, kirjutaks ma pigemini eesti rahva hingelaadi kui digisaavutuste arvele. Isegi meie kahekümnes sajand polnud valdavas osas midagi muud kui üks järjepidev sõdade, okupatsioonide, küüditamiste ja Stalini terrori jada, rääkimata pimedast keskajas ning sõdadest, näljahädadest ja epideemiatest enne seda.
Koroonaviirus on meie jaoks üks järjekordne proovile panek. Eestlaste rahvuslik hingelaad on aga aluse loonud ka sellistele tavadele nagu vajadusele lugeda head kirjandust ning laupäeviti nautida sauna.
Ma julgen oletada, et just eesti rahva sedalaadi omadused ja tavad on Eestis praegu aidanud vältida valdavat paanikat.
