Kirjutan toimiva Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku õpetajana ja praostina, kes on teeninud eesti luteri kogudusi paguluses Rootsis, Kanadas ja Ühendriikides ühtekokku 35 aastat. Kirjutan vastuse E.E.L.K. Baltimore Markuse koguduse kunagise võimeka esimehe ja nelja koguduse liidu asutaja ja juhataja Fred Ise mõtetele ja soovitustele.
Ma ei näe mingit põhjendust VES’is trükitud pealkirjale: “Kas meie pagulasajastu peab lõppema lõhenemisega?” See on oma väljenduselt pealetükkiv, kui mitte sihilik ja omakasupüüdlik. Artikkel selgitab, et küsimus on “luterlikust eesti kirikust”, kui universaalsest, ülemaailmsest kehastusest, mille algus on aastasadade tagustes “hurmavates maakirikutes” kui vaimse toe, kinnituse ja rahvusliku enesetunde ja hariduse hällis.
Kas tõesti on nii, et meie üle 60 aasta pikkune olemasolu üle maailma paisatud Eesti Evangeeliumi Luteriusu (pagulus) Kirikuna seisab vaid neil alustel ja meie ühtsus tuleb ajaloolistest pühakodadest ning esivanemate usulisest ja kultuurilisest maailmast? Kui nii, siis peame täiesti eemalduma olevikust ja ajaloolises mõõdus lähiminevikust, s.o. viimase kuuekümne, seitsmeküme aasta pikkuse Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kahte jagunemisest. Seepärast tohib küsida artikli pealkirjalt, et kuidas saab lõhestada seda, mis koos pole olnud?
Et luteri kirik Eestis okupatsiooni tasalülitatud olekus ja luteri kirik paguluses vabaduse olustikus on arenenud teineteisest erinevalt, sest nad on õppinud kohanema ümbritsevate oludega, valitseva võimuga ja survetega, on sotsiaalpsühholoogiliselt ja kirikuvalitsemisõpetuse põhjal selge. Pühakirja “Koguja” raamat märgib, et igale asjale on määratud aeg, ja aeg on “igal tegevusel taeva all”. Jumal annab inimestele aega oma elu, ja ka kirikuelu, seada ja edendada oma parima äranägemise ja olukorra kohaselt. Vanad kreeklased ütlesid: kunagi ei saa kaks korda astuda samasse jõkke, sest kõik muutub. Kirikud Eestis ja välismaailmas on elanud administratiivselt lahus ja kiriku ja koguduste elu juhtivate põhidokumentide ja kirikuvalitsemise korra poolest ligikaudu 1945. aastast peale, siis 66 aastat.
E.E.L.K. meie kirikuna on elanud paguluses ja väljaspool Eestit kolm korda kauem kui vabas Eestis; kirik Eestis elas Nõukogude Vene okupatsiooni ja jumalavastaste valitsuse all 47 aastat. 1944. aastal sündinud inimene on tänavu 67-aastane. Ta on õppinud oma elu elama nii, kuidas talle on õpetatud kodus, koolis, komsomolis, skautluses, kolledzis, kollektiivis, akadeemilises korporatsioonis, ametis, karjääris, kirikus, jne. Meie haridus, kodaniku vastutustunne, kiriku ja koguduse ning usu avaliku väljendamise mõisted on tekkinud ühiskondliku- ja riigikorra mõjul. Leidsin, et meile pakutud põhjendused meie kiriku ühendamiseks Eesti toimiva kirikuga lähtuvad arusaamisest kirikust Eestis, milline see oli meie vanemate, vanavanemate ja esivanemate ajal, mitte kahekümnenda sajandi teisel poolel ja tänapäeval.
Kuuekümne seitsme aastastele ja noorematele, ka mitmetele kümme aastat vanematele eestlastele ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku liikmeile on omaks “hurmavaks maakirikuks” E.E.L.K. koguduste oma kirikud Lakewoodi Pühavaimu, Seabrooki Vana Northville, Chicago Esimese koguduse, Vancouveri Peetri, Toronto Vana-Andrese ja Peetri, Montreali Jaani ja kirik Melbournes ja Buenos Aireses. Asukohamaa luteri kirikutest on ajalooliselt olnud kodukirikuks Bogota (NJ) Trinity Lutheran, mille ehitamisel 20-ndatel aastatel lõid kaasa ka eestlased; New Yorgis Manhattanil Immanuel Lutheran Lexington avenüül, 71. tänaval Grace and Saint Paul Lutheran, Londonis Agnes ja Anne kirik, Baltimores Saint Mark’s luteri, Philadelphias Alt Zion luteri, Buffalo Holy Trinity luteri, Läti luteri kirikud Los Angeleses, Michiganis, Portlandis ja Seattles, Clevelandis ungari kirik, Connecticutis Manchesteri luteri, Jakobi kirik Stokholmis, Kristine kirik Göteborgis, Christ Lutheran Hamiltonis, ja mitmeid teisi.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik tegi uue piiblitõlke, andis trükis välja suurel arvul usuõpetuslikke teoseid, Eesti luteri kiriku kannatuse- ja üldajaloo raamatuid, jutluste kogusi, palve ja katekismuse õpikuid, kui nimetada vaid mõnda. Paguluses valminud uue Kiriku Laulu- ja palveraamatu väljaandmist pikendati ligi kahe aasta võrra, kui saadi kontakti Eestis oleva kirikuga ja otsustati see ühiselt välja anda. Trükikulud kattis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik koos Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Välisabi ja Sisemisjoniseltsiga.
Oma nooruspõlve, vanemate ja vanavanemate, esivanemate kogudustele ja kirikutele Eestis võib igaüks saata abi, raha, kirikute restaureerimiseks ja ülevalpidamiseks, kui süda nii tõesti kutsub ja kohustab. Võimalik on ka astuda oma pere kodukoguduse liikmeks ehk patrooniks, toetajaks. Aga üksiku kogudusega seotud olemine ei kohusta kogu kirikut ühinema või, nagu Fred Ise ilmselt soovitab, “ühineda täies koosseisus kodumaa kirikuga”. Ka muid häid ja lähedasi kontaktipidamise võimalusi on olemas. Seda soovitas õndsusse kutsutud peapiiskop Udo Petersoo. Ta nägi ette kahe kiriku peapiiskoppide vahelist kontakti ja nõupidamisi kirikuellu puutuvate küsimuste arutamiseks ja lahenduste leidmiseks võrdsel tasemel, mis on põhimõtteliselt ühe kiriku teenistuses, aga eraldi ja iseseisvalt.
Neile, kellele eesti kogudus ja kirik asukohamaal, välismaal, on nendele enestele ja nende lastele nende oma ristimise, leeritamise, laulatamise, matuste ning jumalateenistuste asupaik, pühakoda, need ei peaks tundma, et nende tõeline “eesti luteri kirik” on olemas neist eemaloleval nende nooruse, vanemate või vanavanemate kodumaal.
Kodumaalt põgenenud vaimulikkude kadumine ei viinud “kriisi, mida aitasid leevendada vaid üksikud Eestist appi tulnud vaimulikud”. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikus paguluses, välismaal, on olnud vähemalt 25 vaimulikku ( kaks neist said peapiiskopiks), kes said teoloogilise hariduse välismaal. Eestist on E.E.L.K. kogudusi teenima täisajaliselt tulnud 7 õpetajat, mitmed osaajaliselt teenima peamiselt Toronto Peetri kogudust.
Otsustava hääletuse tulemuste protsendid ei näita, et 85% E.E.L.K. kogudustest hääletas ühinemise poolt. 55 kirikukogu liikme häälte jagunemine oli 38 ühinemise poolt ja 17 mitte poolt. Koguduste häälte (kokku 47, ülejäänud 8 on Konsistoo-riumi liikmete ja peapiiskopi hääled) jagunemine oli 31 poolt ja 16 mitte. Tulemuseks on, et 65.9% pooldasid ühinemist, mis on alla 2/3, 34.1% mitte.
Ühe koguduse poolthääle hääletussedeli maksvus on uurimise all; selle koguduse täiskogu hääletas mitte ühineda.
Apostel Paulus õpetas rahustavalt Korintoses olevat kogudust, milles esinesid suured vastuolud : “Sest teie seas peab ju olema lahkarvamusi, et tunnistatud teie seast saaksid avalikuks” Uuemas ingliskeelses tõlkes on see seletavalt: “But of course, there must be divisions among you so that those of you who are right will be recognized” (1. Pauluse kiri korintlastele 11:19)
Meie pole teinud otsuseid oma isiklike soovide, tunnete, igatsuste rahuldamiseks. Teame, et otsustel on ees tulevik, milles need seovad meie järeltulijaid kogudustes ja kirikus. Johan Kõpp kirjutas oma kirikuva-litsemise õpetuse raamatus:
“Et kogudus on kogu ristikoguduse (kiriku) algrakk ning algkuju, siis on evangeeliumikiriku organisatsioon rajatav üksikkogudusele. On selge, et kogukiriku elu ja jõud peitub üksikkoguduses: on need terved, siis on ka kirik terve, ja kui need on surnud või haiged, siis ei suuda mingisugune keskvalitsuse võim ja hiilguse tõstmine ega üldse kiriku välise seisukorra ilustamine ja kindlustamine kirikut elus hoida.”
Apostel Paulus õhutab meid: “Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nagu mõnel on kombeks.” (Heebrealastele 10:25) Me oleme kõik ühe Kristuse ihu liikmed püha ristimise ja usu kaudu. Meie oleme seda tunnistanud eesti keeles Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja kogudustena Eestis ja üle maailma. Meie ühtsuse alus on Kristus ja tema koguduse/kiriku liikmed meie rahva keskel.
Praost Thomas Vaga
E.E.L.K. USA Esimene praostkond
