Pärast Teist maailmasõda ei avaldanud Taani meedia huvi Balti riikide kurva saatuse vastu. Nagunii oli kontakt nendega katkenud. Pagulaste katsed tähelepanu juhtimiseks ei leidnud erilist vastukaja. Küllap tauniti alateadvuses N. Liidu okupatsiooni, aga kuna seda reaalpoliitiliselt polnud võimalik muuta, püüti enda passiivsuse õigustamiseks leida seletusi ja vabandusi – või lihtsalt vaikida.
Olen varem sellest kirjutanud. Kas siis, kui mulle Eestis veel sõna anti.
Artiklis „Eesti ajalugu on mitmetahuline“ (Looming 1996/2, lk. 225-245) loetlen tollaseid põhjendusi, et Eesti ei saanud püsida, sest ta oli 1) liiga väike; 2) esimest korda riiklikult iseseisev; 3) ilma poliitiliste kogemusteta; 4) fašistlik diktatuur; 5) kaua olnud N Liidu (= Venemaa) loomulik osa. Need väited olid aktuaalsed kuni Eesti taasiseseisvuseni 1991. aastal ja pole praegugi ununenud, sest punkte 1, 3 ja 5 võib veelgi kasutada (lk. 238). Siiski on eriti liitumine Euroopa Liidu ja NATOga tugevdanud taanlaste teadvuses Eesti eksistentsi iseseisva riigina.
„Külma sõja“ kulgedes polnud aga võimalik täielikult ignoreerida seda informatsiooni, mis aeg-ajalt imbus läbi raudeesriide ja jättis mulje, et ei suudetud lämmatada vabadustahet. Tagasihoidlikku kajastust leid-sid 1968. aasta üliõpilasrahutused ja protsessid teisitimõtlejate vastu, mis rikkusid mulje idüllilisest elust nõukogude rahvaste peres, mida meelsamini tahtsid uskuda ja propageerisid kohalikud kommunistid ja vasakpoolsed.
Kuna Moskva toetusega välja antud kommunistide ajalehel polnud palju lugejaid, veel vähem uskujaid, rakendati propagandavankri ette vasakpoolseid intellektuaale. 1977. aastal ilmus Erik Vagn Jenseni teos reisimuljetest Balti riikides: „Ukendte naboer“ (Tundmatud naabrid). Sissejuhatav ajalooline ülevaade räägib diktatuuridest. N. Liidu sissemarss 1940. aastal olevat olnud formaalselt korrektne, võimuvahetus paljude poolt tervitatud kui vabastav revolutsioon. Valimistel said uued võimumehed igal pool üle 90% toetust ja uued parlamendid otsustasid liituda N.Liiduga. Sellele järgnes sovetiseerimine, 14. juulil(!) 1941 küüditati ebausaldavaid elemente Siberisse. Siis sõda, mille lõpul umbes 250 000(!) baltimaalast põgenes kas Saksamaale või Rootsi, natsid ja demokraadid segamini, aga kõik sotsialismi ja N. Liidu vastased. Pärast sõda oli küll probleeme, aga eriti pärast õnnestunud kollektiviseerimist (mitte sõnakestki 1949. aasta küüditamisest) tõusis elustandard korralikult, nii et praegu on need rahvad väga rahul ja ei unista „vabastamist“ Lääne suurvõimude poolt. On idüllilisi kirjeldusi kolhoosidest ja vabrikutest. Üks peatükk on pühendatud Tartule, eriti ülikoolile, saame teada, et toomkirik hävis pommirünnakul 1944. aastal! Teoses on rikkalikult õnnelikku elu illustreerivad fotosid. Kuna liigne kiitus võib äratada kahtlust, on ka natuke kriitikat. Valimistel võiks esitada rohkem kandidaate, alati ei saavat väljasõiduluba, olevat ka tsensuuri jms, mida kõike kaalub aga üle Läänes puuduv õigus tööle ja haridusele.
Venelasi kohtab ainult ühes Riia vabrikus, kus nad on pooled töölistest, ja Tallinna turul, kuhu tullakse Venemaalt äri tegema. Möödaminnes mainitakse, et kuna eestlasi, lätlasi ja leedulasi on vähe, siis on industrialiseerimine olnud tõmbejõuks sisserännule mujalt N.Liidust. Sellega põhjendati siin ka teiste moskvameelsete poolt üha suuremat sisserändu. Rahvastikukaotuste põhjuseks nimetati ainult sõda.
Selliseid ilustuvaid kirjeldusi „nõukaajast“, kus on pearõhk positiivsetel muljetel ja vaikitakse väärnähetest, ei esine praegu mitte ainult anonüümsetes võrgukommentaarides, vaid ka paljudes Kesknädala lugejakirjades, kus endised tegelased ujuvad oma nostalgia lainetes.
31. jaanuari Postimehes võis lugeda, et teadlaste Luule Sakkeuse ja Kristina Kallase arvates tekkis rohkearvuline venekeelne vähemus Eestisse mitte teadliku stalinistliku ümberrahvastamispoliitika tulemusel, vaid pigem majanduslikel ja demograafilistel põhjustel. Ka rahvuskonflikt ja segregeerumine kahte kogukonda tekkis Kallase sõnul Eestis mitte Nõukogude võimu teadlikul suunamisel, vaid just seetõttu, et punavalitsejad jätsid rahvusküsimuse tähelepanuta. Seda nii majanduslikel kui rahvus- ja keelepoliitilistel põhjustel.
Forsseeritud industrialiseerimispoliitika tekitas eestlaste ja sisserändajate vahele hierarhia, kus immigrandid asusid kõrgemal positsioonil. Nad said tööd üleliidulistes ettevõtetes, mis tähendas privileege nagu näiteks eelisõigust korteri saamisel. Suur probleem oli Kallase sõnul ka see, et Nõukogude võim ei avaldanud venekeelsetele sisserändajatele piisavat survet õppida eesti keelt, mis tähendas kahe kogukonna täiendavat isoleerumist
Vello Helk
