Tänavuse keeleaasta raames tahan rääkida pisut ka aastate jooksul väliseestlaste trükisõnas ilmunud eesti keelest. Kuigi olen kuulunud paljudesse VESi juhatustesse ja töötanud osaajaliselt lehe hüvanguks, ei ole lehe majanduslik külg ja otsuste tegemine olnud minu kätes. Kuid kokku puutudes lehe keelelise küljega, arvan, et peale 70 aastat jäädvustatud väliseestlaste tegevust, on Vaba Eesti Sõna ka suur varasalv tolle aja väliseesti keelelisest arengust.
Teame, et lehe algaastatel toimetasid lehte inimesed, kelle tagapõhi tugines peamiselt enne vabariiki ja vabariigi algusaegadel omandatud keelelistele teadmistele. See tähendas vanema-aja keele kajastamist, mil eesti kirjakeel oli suurelt mõjutatud venekeelsest õppest ja saksa keelest ning lauseehitusest. Peatoimetajateks olid tol ajajärgul August Waldman ja Harald Raudsepp. Kuigi nende eesti keel oli laitmatu, öeldi sageli et see oli vanaaegne.
Paljudel Eesti Vabariigi ajal õppinud kirjanikel ja kaastöölistel ilmnes kindlasti keeles uuendusi, eriti Aaviku uut sõnavara. Nagu palju muudki võttis noores Eesti Vabariigis ka eesti keel oma kindla näo. Teame, et Eesti Vabariigis jagas Keele Instituut väljavalitud uudsed sõnad kirjanikele, ajakirjanikele ja toimetajatele, soovitades tungivalt nende kasutamist, et need rahva hulka laieneksid. Sellist keelt edastati ka noortele Saksamaa laagrikoolides, kus sageli õpetajateks olid ülikooli professorid. Nagu väideti, õppisid noored Saksamaal “Aaviku emakeeles”.
Niisiis noorema põlve kaastööliste keelekasutuse tõttu muutus kindlasti ka VES kirjakeel, tuues tolleaegseid uusi sõnu rahva hulka. Kahjuks ei saanud oma välismaal igapäevase elukorralduse juures kõik ulatusliku uuema sõnavaraga ja Vabariigi lõpuaastail koolides õppinud osaleda VESi väljaandmises. Osa neist muidugi kirjutas aeg-ajalt lehes. Paguluses kasvanud põlvkonnast sirgus noori, kes olid saanud laagrikoolides kas või mõne aasta head eesti keele õpet. Neil oli tol ajal sageli ka võimalus eesti ühiskondades suhelda põgenikest haritlastega ja paljud lugesid ka eestikeelseid raamatuid ning mõnelgi oli õnn osaleda asutatud Eesti Täienduskoolides. Osal laialipillatud väliseesti põgenikel/lastel jäi muidugi eesti keel nö köögikeeleks ja teatud protsent valgus tahes-tahtmatult ameerika sulatuspotti. Leht leidis siiski ka nooremaid kaastöölisi, kelle keel oli laitmatu.
Suure panuse VESile andsid korrektorid. Seda ülesannet täitsid sageli keeleteadlased, näitlejad, aga ka lihtsalt hea eesti keele oskusega inimesed, nimetagem vast: Eti Sirg, Ilmar Mikiver, Ane Velliste, Aarand Roos jt. Kas nende parandusi alati kasutati, on siiski küsimus, see otsus jäi toimetajale. Vähemalt nii väideti mulle.
Kui lehte toimetas Soome/Karjala päritolu ja Helsingi Ülikoolis eesti keelt õppinud Airi Vaga, rääkis rahvasuu et VESis leidus vahel sugulusrahva keelepruuki ja omapärast lauseehitust, nagu oli ennemalt räägitud vanaaegsest keelekasutusest.
Kõigi nende aastate jooksul püüti lehes vältides segamist eesti keelt amerikaniseerunud sõnadega, kuigi kindlasti leidub ka omapäraseid tõlgendusi kohalikust keelest. Tõenäoliselt peaksid VESis äratoodud väliseesti ühiskondades peetud kõned ja tegevuste kirjeldused andma hea võimaluse jälgida põlvkondade sõnatagavara ja osalt ka muudatusi keele kasutamises, pidades meeles, et korrektorid parandasid teatud määral kirjakeele grammatikat.
Järgnevalt sai leht hea eesti keelega ajakirjanikust toimetaja Kärt Ulmani, kes hiljuti oli Ameerikasse asunud. Kaastöölisi ja kaasalööjaid kohalikes eesti ühiskondades aga vähenes ja samuti nooremate keeleoskus. Väliseestlased püüdsid vältida keele muutumist nö uueks väliseesti murrakuks. Inglise keelega segatud murraku asemel eesti keele oskajate osakaal lihtsalt vähenes, eriti kui noorematega kodus ei räägitud eesti keelt, vaid mindi üle inglise keelele. Kuid nüüd on jõutud niikaugele, kus Eestis ilmunud uudised sageli kubisevad uutest inglise keele pärastest sõnadest ja jäävad tihti meie vanemale lehelugejate põlvkonnale arusaamatuks. Eriti põhikeelt hülgavad on ingliskeelsete sõnade eestipäraselt kirjutatud väljendid – nagu laik – no mis laikusid või laikudest me räägime, eriti kui eesti keeles on olemas ilusaid väljendusi kasutamiseks – meeldiv, hea, tore. Jah, mõningaid ingliskeelseid väljendeid kasutasid ka väliseestlased igapäevakõnes, kuid trükki jõudsid vähesed.
Olen kindel, et VESi suur keeleline varasalv annab huvitava võimaluse analüüsida ajalist keelekasutust Välis-Eestis, nagu seda on teinud Epp Remmel VESi juhtkirjade vaatluses. Oleks tore, kui tehtaks VESi keelelise külje vaatlust ning siis kõrvutataks sarnase analüüsiga Eestis okutpatsiooni ajal ilmunud lehtede keelelise arenguga. Sellises vaatluses ilmneks vast ka asjaolu, et eestlaste “uus murrak” ehk võõrapäraste väljenditega keel ei saanud päriselt jalgu alla väliseestlaste seas, aga vohab nüüd vabas Eestis. Kahjuks praeguseaja elektrooniliste vahendite tõttu võtavad sellise “uue eesti keele murraku” kasutusele ka väliseestis kasvavad noored.
Eesti keele aastal teeb tõsiselt muret meie väga iidse ja ilusa keele hävimine – nagu kunagi juhtus Sumeri ja teiste ilusate keeltega.
Aime Martinson Andra