„Eesti sõdurile oli selge, mille eest ta oli võidelnud ja võitnud. Ta nägi oma silme ees kerkivat Eesti rahvusriiki ja ootas põnevusega, mil igaüks saab oma elukutse ja huvide kohaselt igapäevase töö juurde asuda. See oli nii eesti ohvitseri kui ka sõduri Vabadussõjas sulatanud ühiseks pereks.“
Nii võttis Vabadussõja mõt-te kokku soomusrongil nr. 2 18-aastaselt võidelnud Ilmar Raamot, kelle mälestused ilmusid Eestis esmakordselt alles sellel aastal.
Nüüd, kui meie riigi taastatud iseseisvus on kestnud kauem Raamoti meenutatud Teise maailmasõja eelsest, saamegi keskenduda oma igapäevasele tööle. Eesti koht maailmas on kindlustatud paremini kui kunagi varem. Me ei pea olema jätkuvalt mures oma riigi ja rahva ellujäämise pärast.
Aga me ei saa ka hakata pidama oma riiki enesestmõistetavaks, nagu läks enne Teist ilmasõda. Meie vabadus – isegi vabadus siit lahkuda – ei ole enesestmõistetav, ega seda tohiks taandada ainuüksi õiguseks arvustada. Me ei saa unustada, miks me ennast vabaks võitlesime – ja mis olnuks teised võimalused.
Teame juba kooliajast, kuidas “vabadus on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi”. Kas me täna oskame oma vabadust vääriliselt hoida?
Rahvusvahelises üldpildis on Eesti olnud riigikaitse asjus kiiduväärselt vastutustundlik. Meid võetakse kuulda NATO peakorteris, Euroopa Liidu ülemkogudel ja Washingtoni koridorides. Meie kaitseväelased on tasemel, meie riiklik tõsiselt-võetavus on kindel vääring. Selle eest tänan ja tunnustan tänasel päeval kõiki teid, kes te olete sellesse oma panuse andnud.
Eestile on jätkuvalt olulised iseseisev kaitsevõime, ajateenistusele tuginev reservarmee, rahva kaitsetahtele toetuv vabatahtlik Kaitseliit ja uute ohtude tõrjumiseks seal tegutsev küberkaitseliit. See kõik sümboliseerib meie püsivat kaitsetahet, nutikust, paindlikkust, riigi ja erasektori koostööd. Seda, et tuhanded Eesti inimesed on valmis vabatahtlikult panustama riigikaitsesse – ajaga, nõuga ja jõuga.
Hinnakem seda. Samuti väärivad tunnustust kõik noored mehed ja naised, kes on valinud või plaanivad valida sõdurikutse. On rõõm, et mõne päeva eest lõpetanud järjekordne sõjakooli ohvitserikursus on senistest suurim. Haritud ohvitserkonnata poleks meil ka tasakaalustatud ja kestlikku riigikaitset.
Alates 1995. aastast, mil meie riik osaleb rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, on Eesti välis- ja julgeolekupoliitiliste huvide eest kriisipiirkondades seisnud üle 2500 kaitseväelase. Neist 28 kaotas teenistusülesandeid täites oma elu.
Et näidata nendega solidaarsust ja ka nendega, kes on meie riigi sõduritena lahingus haavata ja vigastada saanud, on Eestil uus veteranide toetussümbol – rahvusvärvides sinilill. Kannan tänagi seda sinilillemärki, et rõhutada riigi kohustust seista nende eest, kes kaitsevad Eestit lähedal ja kaugel.
Tänan ka kõiki, kes Carolin Illenzeeri Fondi kaudu on toetanud ja toetavad langenud ja vigastada saanud kaitseväelaste lapsi. Neid lapsi on praegu 45, sel suvel peaks sündima veel üks väike tüdruk. Eile siinsamas Haapsalu raudteejaamas toimunud sõdurilaulude heategevuskontserdi tulu läheb nende laste hariduse ja huvitegevuse toetuseks.
Head sõbrad,
Eestil olnuks raske võita Vabadussõjas ilma liitlasteta. Hilisemast ajast on teada, milline oli üksi jäänud väikeriikide saatus – nad okupeeriti ja nende iseseisvus neelati alla. 1990ndate aastate alguse Eesti Vabariik oli selle õppetunni selgeks saanud ja valis otsustavalt Euroopa Liidu ja NATO tee. Me nägime ise vaeva ja meil oli ka õnne: selle tulemusena on meil mõlemal pool Atlandi ookeani head liitlased.
Eesti on tulnud liitlaseks olemise vastutusega hästi toime, väga hästi toime. Me oleme üks nendest, kes panustab kaitse-eelarvesse vastavalt kokkulepitule. Meie kaitseväe operatsioonid Balkanil, Iraagis ja Afganistanis; Tallinnas loodud NATO küberkaitsekeskus; meie toetus NATO energiajulgeoleku keskusele Vilniuses; meie püüd laiendada NATO õhuturbemissiooni paiknemislennuvälju Balti riikides; meie soov ehitada valmis kiirraudtee Rail Baltic; nagu ka meie veendumus, et euroala tervikuna peaks järgima ühiseid reegleid – see kõik kõneleb Eesti julgeolekupoliitilisest vastutustundest ja mõistmisest, et tihe koostöö liitlastega on meie rahvuslikes huvides.
Euroopa julgeolekus on viimasel ajal muret tekitanud kahanevad kaitsekulutused ja kaitse vähene väärtustamine. Majanduskriisi tingimustes on paljudel raske mõista kaitse-eelarve olulisust. Samas teame, et USA, kes maksab 75% NATO kuludest, ei ole valmis sel viisil jätkama.
Eesti peab seisma selle eest, et Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika oleks tõsiselt võetav. Liikmelisuse kümnendal aastal on Euroopa Liidu ja NATO nn uutel liikmesriikidel aeg kaitsta tugevamalt oma huve ühenduste sees ja rääkida veelgi jõulisemalt kaasa nende ühise kaitsepoliitika kujundamisel.
Ka otsime me senini Euroopa Liidus ühist, selgekõlalist välis- ja julgeolekupoliitilist häält, mis on paraku visa tulema. Vajame paremat koostööd Euroopa Liidu ja NATO vahel.
Ja me jälgime suure huviga elavnevat kaitsedebatti ja muutuvat geopoliitilist olukorda siinsamas Läänemere ääres – nii, nagu ka meie põhjamaised naabrid elasid meie muutustele kaasa meie taasvabanemise aegadel.
Oleme näinud siinkandis õppusi, mille käigus harjutatakse teiste riikide ründamist. Näib, et muuhulgas Suure Reede aegsed ründeharjutused Rootsi vastu on tõstnud julgeolekupoliitika uue hooga arutelu keskmesse nii Rootsis kui Soomes. Meie naabrid on oma julgeoleku pärast mures, ja ka meie jälgime olukorda Läänemere piirkonnas pingsalt. Turvaline ja rahulik Läänemeri on meie kõigi huvides.
Ähvardused, hirmutamine ja alandamine ei saa olla riikide vahel heade suhete aluseks. Mõjupiiri-mõtlemine ei kuulu meie aega, me ei taha selle tagasitulekut. Sestap täidamegi oma kohustusi NATOs.
Eesti ei vastanda ennast ühelegi riigile ega rahvale, vaid seisab nende väärtuste eest, mis on meile kallid. Põhiseaduslik demokraatlik kord, põhiõigused, sõnavabadus, avatud ja kõiki oma inimesi austav rahvusriik. Iseseisvate riikide vabadus teha ise oma välis- ja julgeolekupoliitilisi valikuid.
Head sõbrad,
Võidupühal, mil Võnnu lahingu võit 94 aastat tagasi märgib me vanavanemate vabaduse võitmise triumfi, on põhjust mõtiskleda ka Eesti riikliku eluõiguse ja iseolemise tahte alustest. Mis ja miks on Eesti, peame küsima üha ja üha uuesti. Sest vastustest tuleneb meie omariikluse põhi ja mõte.
Kui küsime, mis meie eneseksjäämist täna ohustab, siis üks vastus on me enda ükskõiksus. Kaitsevalmidus tähendab ka seda, et me tahame oma maad kaitsta. Et me tunneme, et meil on, mida kaitsta, ja hindame seda.
Vaadates me igapäevast tegevust pole ma alati kindel, kas me kõik oskame täna hinnata seda, mida me Vabadussõjas kätte võitsime, ja mille me tänu oma läbi aastakümnete elus püsinud iseolemise tahtmisele 22 aasta eest jälle tagasi saime.
Eesti on demokraatlik õigusriik. Meie iseolemise põhjus on soov ja tahe elada nii ja mitte teisiti. Kui me vahetame demokraatia peenrahaks, pole see ainult meie erakondade maineprobleem. Ükskõiksus meie oma alusväärtuste vastu on meile ohtlik.
Me kõik oleme piisavalt kursis Eesti ajalooga, et tea-da, kuidas läks viimati, kui demokraatliku süsteemi naeruvääristamine viis lõpuks demokraatia kadumiseni.
Eesti riik on kõik meie inimesed. Mitte ainult Riigikogu, mitte valitsus ja mitte president. Eesti on meie kõigi koosloome, ja see on meie kõigi vastutusel. Me kõik osaleme oma riigi kaitses, aga ka oma sisemise turvatunde loomises – või selle vähendamises.
Äsja Tallinnat väisanud kirjanik Tom Stoppard ütles: on nii kerge kaotada silmist keskset mõtet, mida vabadus tähendab.
Hea Eesti rahvas, ärgem kaotagem seda silmist.
Meie suurim minnalaskmine oleks iseseisva ja vastutustundliku mõtlemise kadu. Me peame seisma kriitilise, vaba, süveneva vaimu eest, rumaluse ja kurjuse vastu. See on meie seesmise turvalisuse ja riikliku kindluse alus. See on meie sisuline reliikvia.
Ilusat võidupüha. Elagu Eesti.
president.ee
