Rahvasuus on käibel uskumus, et pärast 6. jaanuari enam uut aastat soovida ei tohi.
Algselt vast seotud sellega, et maarahva jõuluaeg lõppeski enamasti kolmekuningapäeva ehk 6. jaanuariga, kuigi olen ka lugenud, et suisa 18. jaanuarini kestab talviste pühade aeg.
Vanarahva varasalvest on pärit ka tarkus, et nii kuidas oled ja käitud 1. jaanuaril ehk uue aasta esimesel päeval, nii oledki terve aasta.
Ehk siis see üks päev peale pidutsemist määrab sinu jaoks terve aasta.
Ja nii tormabki osa ülivirku inimesi varahommikul metsa ja maale ja mitmesuguseid aktiivseid toimetusi tegema samal ajal kui enamus meist sooviks aasta kõige pimedamal ajal rahulikult lõunani magada, mõnuga logeleda ja üldse mitte midagi teha.
Ja kindlasti mitte süütundeid koguda selle ärateenitud puhkusepäeva eest.
Aga tulebki välja, et ka meiesuguste peale on rahvakalendris mõeldud, nimelt on seal täiesti olemas pühadejärgsed annepäevad! Näiteks: Märjamaa, 1937.a.: Iga pühade järel peeti annepäeva, neil, kis kõrtsis jooma peal olid, neil oli uueaasta järel nääriannepäe, teistel pühadel oli pühade-annepäe, siis ei viitsitud tööd teha, olid pühadeaegsest joomast uimased ja käisid kõrtsis pead parandamas, muud tähendust ma sest ei tea.
Ja ega annepäeva pidamine ehk aja maha võtmine muud ei tähendagi kui väljateenitud puhkust, polegi oluline kas peale suurt söömat-joomat või rasket töötegemist. Meie aja suurima katku – stressi – vastu aitab ta igal juhul.
Meie tormava elutempo taga on püüd kõigega kursis olla ja teistega sammu pidada – aga kas on see midagi, mis meid õnnelikuks teeb või tekitab hoopis sisimas süütundeid? Sest tegelikult ju ei tahaks tormata ja mõttetuid asju teha ega mitteoluliste inimestega suhelda. Tahaks äkki hoopis niisama olla, iseendaga. Istuda akna all ja vaadata, kuidas lumi sajab. Või lihtsalt mõtteid mõlgutada, aga mitte kogu aeg midagi “asjalikku” teha.
Kirjanik ja mõtleja Valdur Mikita oma Lingvistilise metsaga on andnud meile, eestikeelsetele, suurima kingituse – andnud meile sisemise õigustuse vait olla ja niisama metsas hulkuda ja omi mõtteid mõlgutada. Vaikuses. Üksinda. Sellisele olemise viisile vaatab tänapäevakultuur üleolevalt ja peab seda kuidagi veidraks. Peab ju ikka pidevalt vatrama ja tegutsema ja pildil olema, ja suu peab käima ja värvilised tuled põlema… Aga mõtelda ja rääkida ei saa samaaegselt.
Minu uusaastasoov olekski, et leidkem julgust, et elada omas tempos.
Leidkem ausust, et mitte järele kiita asjadele, mida sisimas õigeks ei pea. Ja jäägem ikka iseendaks ja tundkem end hästi omas nahas!
Head uut aastat, kallid Vaba Eesti Sõna lugejad!
Kärt Ulman,
peatoimetaja
