17. augustil möödus 120 aastat Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministri presidendi ülesannetes Tõnis Kindi sünnist. Sel puhul korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum mälestustalituse Metsakalmistul Tõnis Kindi haual ja Maaeluministeeriumis esitleti postmarki.
Tõnis Kint (Kind) sündis 17. augustil 1896 Paasioja talus Taevere vallas Viljandimaal. Ta puutus maast-madalast kokku talutööga ja õppis seda armastama.
Lõpetanud Vastsemõisa Epra algkooli, Taevere Kase vallakooli ja Suure-Jaani kihelkonnakooli ning Tartu reaalkooli, asus ta 1916. aastal õppima Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonda, kuid mobiliseeriti Vene armeesse.
1917. aastal oli ta väljaõppel Tsaritsõnis ja lõpetas Moskvas lipnikekursuse, teenis seejärel Moskvas ja Peterburis ning oli Transilvaanias rindel.
1918. aasta algusest tuli ta Eestisse Viljandis moodustatava 2. Eesti jalaväepolgu koosseisu. Kui rahvusväeosad saadeti Saksa okupatsioonivõimude poolt märtsis laiali, siis asus Tõnis Kint õppima agronoomiat Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonda ja astus korporatsiooni „Vironia“.
Oole Kint meenutas isa tegemisi. Fotod: Peep Pillak
Korp! Vironia liikmed astusid in corpore loodavasse kaitseväkke, et kaitsta noore Eesti Vabariigi iseseisvust. Tõnis Kint teenis Vabadussõja ajal laiarööpmelisel soomusrongil nr. 2 alates 11. detsembrist 1918. Ta oli kuulipildujate komando noorem ohvitser, seejärel ülem, veebruarist maini 1920 aga soomusrongi ülema kohusetäitja. Ta lahkus teenistusest omal soovil mais 1920 leitnanti aukraadis.
Tõnis Kint koostas koos kaasvõitleja Edvin Reinvaldt’iga raamatu “Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas”(Lund 1972).
Pärast Vabadussõda jätkas Tõnis Kint õpinguid Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas ja täiendas end 1924. aastal Taanis, Norras ning Rootsis, agronoomieksamid sooritas ta 1927. aastal. Kint oli aastast 1924 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja ja aastast 1928 juhataja. 1932 sai temast Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1936 aga direktor. Ühtlasi oli ta 1938-1940 Riigivolikogu liige ja põllumajanduskomisjoni esimees, kuuludes erakondlikult Põllumeeste Kogudesse.
Nõukogude okupatsiooniaja alguses oli Tõnis Kint üks neist, kes kandideeris kommunistide juhtimisel moodustatud Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel. Tõnis Kint kustutati aga okupatsioonivõimude nõudel kandidaatide nimekirjast, kuna tema valimisplatvorm oli „Eesti rahvale kahjulik“, sellest ringkonnast osutus valituks kommunist Oskar Sepre.
Esimese nõukogude okupatsiooni ajal pidas Tõnis Kint isatalu Paasiojal. Ta pääses 14. juunil 1941 küüditamisest, kuna ei viibinud parajasti kodus kui teda otsima tuldi. Saksa okupatsiooni ajal oli Kint lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juhataja, vallandati aga lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega. Seejärel pidas ta jälle isatalu.
1944. aasta 22. septembril lahkus Tõnis Kint Põõsaspea sadamast väikese kalapaadiga Rootsi, tema abikaasa koos kahe pojaga oli juba augustis Saksamaale läinud. Esialgu oli ta ametis Ultunas põllumajandusülikooli ökonoomiainstituudi juures arhiiviassistendina, 1949. aastal sai ta agronoomikoha Stockholmi läänis. 1951. aastast kuni pensionile jäämiseni 1975. aastal oli ta põllumajanduse uurimisinstituudi (Jordbrukets Utredningsinstitut) teaduslik kaastööline. Tõnis Kint oli valitud Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliikmeks.
Ametitöö kõrval oli Tõnis Kint aktiivne pagulastegelane. Ta oli 1950. aastast Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu juhatuse liige ja üle 20 aasta esimees, hiljem valiti auesimeheks, samuti valiti ta 1982 Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliikmeks. 1957. aastast oli ta ajalehe “Teataja” peatoimetaja. Ta oli üks Eesti Rahvusnõukogu asutajaid ja selle esimees aastatel 1971 – 1975.
Tõnis Kint oli aastatel 1953 – 1963 Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, peaministri asetäitja 1963 – 1970 ning peaminister presidendi ülesannetes alates 23. detsembrist 1970. Tõnis Kint astus oma ametikohalt tervislikel põhjustel tagasi 1. märtsil 1990. Nii on Tõnis Kint olnud kõige pikemat aega Eesti riigipea. Ta suri 5. jaanuaril 1991 Örnsköldsvikis ja maeti Stockholmi Metsakalmistule.
Tõnis Kinti tegevust on tunnustatud 1938. aastal Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga, 1966. aastal Eesti Rahvusfondi teenetekuldmärgiga, 1983. aastal Eesti Välisvõitluse Fondi stipendiumi ja Poola Taassünni Ordeniga. 17. augustil 2013 maeti Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kint ja tema abikaasa Magda Kint (10.10.1906 – 05.01.1991) ümber Tallinna Metsakalmistule.
Tõnis Kindi portreega postmark on kuueteistkümnes Eesti Vabariigi riigipeade sarjas. Selle, nagu ka kõik teised sarjas ilmunud margid on kujundanud Lembit Lõhmus. 30 000 Tõnis Kindi portreega postmarki nominaaliga 65 eurosenti on trükitud trükikojas Vaba Maa. Koos margiga anti välja ka esimese päeva eriümbrik (FDC). Margi esitlemispäeval oli kasutusel eritempel. Maaeluministeeriumis toimunud esitlusel tervitas kohaletulnuid minister Urmas Kruuse. Ta rõhutas, et valitsuse eksiilis moodustamisel Oslos 1953. aastal oli Tõnis Kint põllutööminister. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli mesindusõpetaja Marje Riis rääkis pikemalt Tõnis Kinti eluteest, rõhuasetusega tema tegevusel põllumajanduses, eriti aga mesinikuna. Tõnis Kinti tähtsat rolli meie ajaloos rõhutasid viimase valitsuse eksiilis riigisekretär Katrin Nyman-Metcalf ja kirjanik Enn Nõu, poeg Oole Kint jagas kohalviibijatega isiklikke mälestusi isast.
Riigipeade sarjast on veel tulemas kolm postmarki: 2018. aastal esitletakse Toomas Hendrik Ilvese ja Arnold Rüütli portreedega postmarke, kelle portree on aga järgmisel, 2017. aastal esitletaval postmargil, see selgub loodetavasti juba õige pea.
Peep Pillak
